Tee on paha, ei saanud hästi aru, kuidas sõjaväe raskeveokid sealt läbi sai. Ühes kohas oli üle tee voolanud mudavoog, hiljem oli sealt tee jälle läbi aetud, muda oli mõlemal pool kõrval üle poole meetri teepinnast kõrgem.
Mingi hetk sõitis meis mööda gruusia piirivalve kolonn. Tegime peatusi ja pilti ning pärastlõunaks olimegi Lentehhis, kus jätsime Mišaga selleks korraks hüvasti.
 |
| Ees ootab vaba maailm? |
Saatkonna tellitud bussijuht ootas seal koos sõprade ja toiduga juba vastas. Edasisel teelõigul saatsid meid kohati ka Gruusia politseiautod, kes ei jätnud kasutamata võimalust vilkureid kasutada. Õhtul paaritunnine peatus Kutaisis, politseist tuli uurida edasisi olukordi ja saatkonnaga oli vaja suhelda. Osa rahvast tahtis vetsus käia ja sattus seejuures katsikutele veini jooma.
Ameeriklase panime Kutaisis maha, sest meie esialgne plaan oli olnud kuidagi Tbilisi poole saada. Selgus, et kõige lühem turvaline tee Kutaisist Tbilisisse saamiseks läheb läbi Batumi.. tere talv. Batumi vastu ei olnud siiski midagi. Batumi on lahe koht ja katsikutel veini joomine oli seltskonda ka sedavõrd rõõmsamaks muutunud, et sõitsime sinna hea meelega.
Ometi näitas sõda seal veelkord oma palet. Ronisime pärast poepeatust bussi, kui Jaanas ütles, et oma lapse matmine on jube asi. Uurisin, milles asi, selgus, et poe ees oli olnud üks mees, kes just kuulis oma poja hukkumisest sõjas. Augustikuises Gruusias võis ühes kohas pidada pidu lapse sünni puhul, teisal nutta tema kaotamise pärast. Kurb.
Vastu ööd jõudsime Batumisse, kus meid majutati veel mitte päris valmis hotelli, mille omanik oli suur eestlaste sõber. Lubatakse kerget õhtusööki, selleks on sardell igaühele, natuke salatit ja 0,5l viin nelja peale. Õige mitu toosti ja siis ujuma. Siim arvas, et temal oleks mõistlikum mitte ujuda ja läks hoopis linna peale pilti tegema. Aga meri oli soe ja soolane, linn ja rand olid tühjad (turistid kõik ära läinud muidugi) ja taevas säras osaliselt varjutatud kuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar