Ronimine oli jällegi üsna järsk, kuid õnneks olid lehmad alguse poole täitsa kobeda raja sisse tallanud. Meie minekut aeglustas ka see, et iga natukese aja tagant pidi kumbki meist korraks raja kõrvale kükitama. Võtsime immodiumi, ent pidanuks seda juba eelmisel õhtul tegema. Ning kuigi sellest siis hästi aru ei saanud, siis ilmselt vähemalt mina olin kõhuhädast parasjagu nõrk ka juba. Olime laudast kõik oma asjad kaasa võtnud, sest eelmainit perepoeg ilmutas selgelt ebatervet huvi kõige meiega seotu suhtes ja ma ei tahtnud mõningaid edaspidigi vajalikke asju talle uurimiseks jätta. Sellegipoolest ei olnud kotid eriti rasked, ca kümme kilo. Aga minek oli vaevaline.
Kui viimaks kurule jõudsime, kasvasid seal meie rõõmuks kolmemeetrised putked. Peksime need kaikaga eest maha ja saime kuidagi kaardil näidatud teeni. Seal võisime tõdeda, et kaardile kantud allikas oli sedapuhku ka looduses olemas. Tagantjärgi tarkusena tundub, et oleksime juba õhtul kuruni pidanud ära ronima ja siis allika juures ööbima. Hommikune start oleks palju paremast kohast olnud. Nüüd jätsime oma mittevajalikud asjad allika lähedusse suurte kivide vahele, minu pidevalt kuskil sisemuses ringelnud soov oksendada sai ka oma tahtmise. Ronisime veel veidike edasi, kaljuseina asukohta arvestades ehk 2500ni. Seal said minu mäeambitsioonid otsa. Sergei ronis veel lähedal olevatele väikestele kaljudele, et paar pilti teha ja pöörasime alla tagasi, otsustades, et tõbisena ei ole mõtet vaeva näha.
 |
| Siit pöörasime tagasi. Mägi on seljataga |
Karjuste hüttidest allapoole saime juba kiirmarssi teha ning Vachagani tagasiminek läks ruttu. Madalamal oli ka enesetunne märksa parem. Saime jões natuke pesta ning elu tundus ilus. Paraku tuli viluda jõe äärest veel sadakond meetrit uuesti vertikaalis üles külasse tõusta. Keskpäevane palavus oli ka ilusti väljas, nii et Oviki majani jõudmise ajaks ei olnud üldse enam hea olla. Nii kui ma seal teed jõin, tekkis kohe uus reaktsioon kõhus ja tuli jälle vetsu joosta.
Ovik käis peale plaaniga jõe äärde ujuma minna. Ma küll veidi kahlesin, et kas jõe vesi on ujumiseks ikka soe ja nii edasi, aga need minu kahtlused teda muidugi ei mõjutanud. Kuna jõe ääres oli enne tõesti mõnusalt jahe olnud, siis olin selle mõttega täitsa nõus. Sergei ei hakanud ka eriti vastu vaidlema. Jõe äärde minek ei olnud aga sugugi lihtne. Sest kuigi tee iseeneses oli lühike, siis Ovikil oli vaja iga vastutulija juures seisma jääda ja midagi seletada. Vahepeal ka vaielda. Natuke tahtis ta meile oma pooleliolevat baari ka näidata. Läks juba üsna tüütuks. Käisime läbi ühe sõpsi juurest, kust Oviki kinnitusel sai maru head puskarit. Siis sõitsime Kapanisse, sest sealt sai õlut. Võtsime väga jäiga ja ebaviisaka positsiooni ja lasime endale mahla osta. Sõitsime veelkord tagasi külla, et paari sõbraga saaks kokku leppida, et ikka jõe äärde minek ja siis viimaks tõesti jõe äärde. "Kaifujem, kaifujem," mõmises Ovik uue ja popi venekeelse armeenia laulu refrääni.
Sadakond meetrit sellest kohast eemal, kus meie päeval olime olnud, asus tõesti üks kergelt ülespaisutatud tiigike, kus vesi ei olnud päris nii külm kui jões. Seal sai peale mõningast kõhklust ujuda küll, oli päris karastav.
Jõe ääres tehti siis üks kerge grillpidu a la Armeenia, mille käigus saime hakkama ühtaegu uskumatu vägiteo kui solvanguga - me tõepoolest ei joonud mitte tilkagi viina ega õlut ja sõime ka põhimõtteliselt kurki ja tomatit, sellal kui Ovik ja tema sõbrad kana grillisid. Paradoksaalne oli see, et Oviki esimene toost oli puhta looduse ja kauni koha terviseks, aga prügi loobiti ümberringi. Pärast küll tuli keegi hierarhias madalamal asuv külamees platsi puhastama, aga kui ta poole sellest kätte sai, mis maha visati, siis läks hästi.
Juttu aeti tule ääres muidugi erinevatel teemadel, aga ma distantseerusin sellest oma kesise keeleoskuse abil. Seetõttu on minu mälestused sellest õhtust ehk ka veidi vähem teravad kui Sergeil, kes ülisõbraliku seltskonnaga rohkem vaeva pidi nägema. Siiski jäi meelde, et nagu igal pool, tuli arutamisele küsimus, et mismoodi on elu Eestis ja Armeenias viimaste kahekümne aastaga muutunud. Armeenlased üldiselt tahtsid “vanu häid aegu” tagasi. Uurisin Ovikilt, et miks siis nüüd paha on ning vana andis üllatavalt terase vastuse – keegi ei oskavat midagi juhtida. Arvestades sealse rahva kalduvust iga tühiasja peale pooleks tunniks vaidlema jääda, voib see tõele üsna lähedal olla.
Tagasisõit oli omaette ooper. Ovik sai üle jõe auto juurde samamoodi nagu tulleski, ehk üle jões olevate kivide kõndides. Kuna need kivid väga suured ei olnud, Oviki kehaehitus aga akrobaatiat ei soosinud ning viinapitse oli võetud kaugelt üle kümne, oli see väike ime. Samas andis see kindlust, et väga purjus ta olla ei saanud. Lohutasin end mõttega, et tõenäoliselt sõidab Ovik üle päeva sarnases konditsioonis sedasama teed üles mäkke tagasi ja lasime ka end sõidutada. Ega erilisi kõrvalekaldeid sõidus ei esinenudki. Võibolla oleks talle arusaamatuks jäänud purjakil sõitmisega seotud probleemid, kui me neid talle selgitanud oleksime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar