Laupäev oli meie viimane päev Armeenias, kasutasime seda lebotamiseks. Sergei küll tegi hommikupoole veel tööd, mina käisin šoppamas, et järve äärde head-paremat viia ja veetsimegi päeva seal koos tüdrukute ja nende sõpradega. Kohtasime ühe õdedest, Nana, poissi Albertit, kes oli huvitav tegelane. Alpinist, käinud nii Araratil, Elbrusel, Kazbekil kui ka eelmisel aastal Damavandil! Ütles, et Iraan on ka armeenia alpinistidele avastamata maa, kuid seal olevat palju huvitavat.
 |
| Sevani kallas õhtul |
Ainus märkimisväärne seik puhkepäevast oli taksist, kes igal sammul hoiatas meid tüssamise eest, aga tahtis siis lõuna poolt järve kohale sõita (vähemalt 100km pikem). Õhtul oli tagasitee tal juba paremini selge ja siis sõitsime zigalliga heal neljarealisel teel 140-160ga. 22k AMD edasi-tagasi.
Hotellis nägin, et hoolimata päikesekreemist olin oma selja ja jalad mõnusalt ära põletanud. Just õigel ajal. Ka sel aastal päästis mind põletusjärgne geel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar