Hüppasime läbi ka toidupoest, kust 3000AMD (100 EEK) eest sain 0,3l Fanta ja paki kuivataud aprikoose. Suhtelised hinnad olid tõesti huvitavad. Siis kiirelt hotelli, asjad selga ja tagasi bussijaama. Nagu selgus, 10 min liiga hilja. Aga järgmine marsa oli juba ees ja üks reisijagi olemas. Mis siis ikka, painime kotid sisse ja istusime puu alla maha, et järgmist 11 sõitjat oodata. Senikaua sisustas meie mõned ootetunnid üks marsajuhtidest, kes samuti reisijaid ootas ja arendas peamiselt Sergeiga vestlust tarbijakaupade hindadest ja erinevatest maksusüsteemidest viimastel dekaadidel. Lõpuks tunnistas ausalt üles, et nõukaaeg meeldis talle rohkem.
Tee Sisiani oli erivenavalt tüdrukute räägitust täiesti ok. Vahepeal tegime peatuse söögikohas, mis väljanägemiselt võinuks vabalt asuda Tallinn-Tartu tee veerel. Vaate poolest oli muidugi võrreldamatult parem.
Sisianis pidime natuke aega taksot kauplema. Ametlik takso küsis Tatevi eest 10k, mis meie arust oli pisut palju. Lambitaksist küsis 12k. Wtf? Järgmisele mainisime eelnevalt kuuldud 10k, mispeale lubati ka 10k eest kohale viia. Teed pidavat kohutavad olema. Kauplesime veel edasi, et küla all asuv Saatanasild oleks äkki odavam (minu teada pidi sealt edasi raskeim lõik olema). Leppisime kokku 8k peale. Ehk oleks veelgi kaubelda andnud, sest hind oli meie mõlema meelest siiski paljuvõitu, kuid üks hasartne vanamees - “ei ole 40km, 60 on, ma olin seal eile” - istus meil kukil ja tundis ilmselgelt rõõmu omalt poolt argumentide lisamisest. "Ma ütlen teile, need teed on sellised, et ainult loll sõidaks 10k eest Tatevisse!" kõlas veel kuklas, kui taksosse istusime.
Tunnike tõesti auklikku, kuid kaugeltki mitte lootusetult halba teed pidi ja olimegi kohal. Taksist oli suht ok tegelane, kellega Sergei sai ka juttu aetud. Põlluharimist pidas perspektiivituks (".. seitse aastat pole õiget saaki saadud, idioodid," viibates põllul töötava kombaini poole).
Saatanasild oli iseenesest üks sügav kuristik, mille põhjas Vorotani jõgi lookles. Põhiline huviobjekt oli mineraalveest paisutatud ujumisbassein, mis oli rahvast pilgeni täis. Basseini ääres kohtasime kahte suht ebameeldivat nolki, kellest üks oli kõige jubedam skolioosijuhtum, mida mina näinud olen ja teine oli lihtsalt purjus. Need “sõbrad” suutsid üsna kiiresti jõuda "tere ameeriklased" juurest "teie olete siin meie külalised ja meie näitame teile kõike seda ilu siin ümber ja kuidas te siis nüüd ei maksa?"-ni. Peletasime nad kähku eemale ja üritasime sillalt esimest korda Adventure Armeniat rakendada. Rada number 21 kulges originaalis ülevalt külast läbi karjamaade alla vana kloostri varemeteni ja sealt jõge pidi sillani. Arvasime, et on tagurpidi ka läbitav.
 |
Jalgrada silla juurest oli küllaltki järsul nõlval, nii et õige pea õngitsesin oma käimiskepid kotist välja. Jões nägime üht vesiroti mõõtu elukat suurima rahuga solberdamas, meie kohalolek teda ei häirinud. Õige pea jõudsime kohani, kus kaljusein ja jõgi said kokku, ehk et meie rada lõppes otsa. Kaardi järgi pidanuks kuskil olema jõeületuskoht, kuid seda ei paistnud. Uurisin pingsalt kaarti ja avastasin, et rada oli märgitud kaljuastangu peale, mitte selle alla. Orienteerumisviga kirudes panime tuldud teed tagasi (nägime ühte väga peenikest ja väga väledat madu. Aga no worries, AA ütleb, et 29st Armeenia maoliigist vaid 4 on mürgised). Võtsime siis selle raja, mis läks kalju pealt. 100m minekut ja rada lõppes lootusetult võsas. Käisime natuke aega ringi paremaid võimalusi otsimas, aga siis otsustasin, et aitab naljast ja läheme lihtsalt autoteed mööda üles külla.
Umbes kolmanda serpentiini võtmise järel võisime ülevalt veenduda, et õige rada kloostri juurde oli ikkagi see, mida mööda me esialgu läksime. Jõeületuskoht oli ülevalt palju paremini näha kui alt võsast. Samas kaardi peal oli rada väga selgelt järsaku kõrgemale osale maalitud. Brr. Kaks tundi ja kümmekond serpentiini hiljem, kui külani oli veel 2-3 km, tuli tagant üks kohalikke kutte täis villis, mis meid peale võttis. Erinevalt päeval nähtud tüüpidest oli tegu väga lahedate sellidega. Kiirelt lahenes ka öömaja probleem, sest autojuhi (Jerem) vanemad pidasid vastavat asutust. Nii kohtusimegi Gago nimelise kohaliku bussijuhiga, kellel oli turistide majutamiseks lausa eraldi majapidamine (vististi ei ole ka Tatevis rahvaarv kasvav..). Võtsime majas kallima toa, kuna seegi maksis vaid 3500AMD (120EEK) kummalegi. Selle eest oli meil terve maja koos suure aia ja sooja veega, aga mitte toit, nagu hiljem selgus.
Õhtusöök oli koos pererahvaga. Peale Jeremi oli peres veel teisigi lapsi, kuid need olid kõik Moskvas või Jerevanis tööl. Sõime mitmesuguseid kohalikke toite, mis olid peamiselt taimset päritolu või siis piimast. Gago käis peale, et me prooviksime ka kohaliku 60-kraadist õunaviina. Peale pitsi võtmist teatas kavalalt, et kombeks on võtta vähemalt kolm! Ilma eriliste toostideta need kolm siis õhtusöögi sisse mahtusid ka. Gago hundijalaveel ei olnud mingit erilist rõvedat maitset või lõhna ning märgatavat mõju selle võtmine ka ei avaldanud, ei õhtul ega hommikul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar