Teel Khustupile. K, 30.07

Mitte väga vara hommikul asusime koos Jeremi ja tema sõbraga (kes oli tõlgiks, kuivõrd Jerem ise vene keelt ei rääkinud) mööda väikesi külateid Khustupi suunas teele. Enne veel klaarisime perenaisega arve, mis meie üllatuseks sisaldas toitu ööbimisest eraldi. Nii maksime kahe öö ja kahe päeva toidu eest kumbki 15k AMD ehk 500EEK. Ilmselt üsna ülemakstud, aga kuna meil polnud majutusele midagi ette heita, siis tingimisega aega raiskama ei hakanud.

Sõiduvahendiks oli sealkandis tavaline mägedepill, Ziguli. Sõitsime otseteed, läbi väikeste külade. Külades oli tee olemas, ka mägede vahel olid aeg-ajalt mingisugused vana asfalti mäletavad lõigud, aga mitmetes kohtades oli tee nüüd tõesti umbes selline, nagu vanamees Sisianis arvanud oli. Kapani läheduses läksid teed "heaks" ja Jerem sai võimaluse aega kokku hoida. Jäi üle ainult loota, et ratas mõnda auku ei leiaks, või et kurvi tagant mõni samasugune kiirustaja vastu ei lendaks.

Khustup päris kaugelt

Huvitav seik oli, et vahetult enne Kapani politseijaoskonda pandi eesistmel turvavööd peale. Seejuures juhipoolne liikus oma pesast ainult üliõrnalt tõmmates ja jäi mõne sentimeetri tagant kinni, mis tegi turvavöö pealepanemisest omaette ülesande.

Kapanis käisime turul ja ostsime oma mägietapiks pool kilo rosinaid ja jupi vorsti. Endiselt oli meil alles Jerevanist ostetud pakk kuivatatud aprikoose + muud väiksemat pudi-padi. Kapani kaubatänaval nägin oma suureks üllatuseks pesueht neegrit. Seejuures ei paistnud ta isegi turistina, lihtsalt passis kuskil nurga peal, klapid küll muidugi peas. Globaliseerumine täies hoos.

Kapanist mõni km edasi asuv Vachagani küla oli meie vahva reisijuhi (AA) alguspunktiks. Jerem viskas meid sinna ära ja aitas ka ülejärgmiseks ööks öömaja otsida. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, pärast mitme ukse taga käimist suunati meid kohaliku kunni Oviki juurde. Maksime Jeremile tema teenete eest eelmisel õhtul kokkulepitud 15k AMD (500 EEK) ja ütlesimegi head aega.

Ovik oli üle keskmist kasvu tegelane, selgelt üle keskmise suure kõhuga ja väga selgelt üle keskmine karvane. Oli kunagi ise noorest peast ka Khustupil ära käinud ja pressis meile üht oma tuttavat giidi kaasa. Ütlesime ära, ei pidanud teed mööda minemist nii keeruliseks, et giidi tarvis oleks. Näitasime talle oma kaarti, tema sellist rada ei teadnud.. Näitas hoopis teisel künkal kulgeva raja. Igal juhul viis ta meid oma sinise Nivaga küla lõppu, kus mõlemad rajad niiehknaa pidid algama.

Tegime alustuseks jälle ühe orienteerumisvea, kuid saime 150m jooksul sellest aru. Tagasi algusse ja õigelt poolt jõge minema. Paraku tuleb tõdeda, et seda rajaharu, mis AAs näidatud teele viib, ei olnud looduses kuskil näha. kõik sobivas suunas minevad rajad olid natuke liiga võsased, et neil pikemat aega käia. Nii läksimegi hoopis Oviki näidaud rada, mis oli küll natuke pikem, aga nii kaardil kui looduses ilusti olemas. Rada oli ca 6km, selle esimeses osas tegime ilmselt ligi 500m tõusu. Ilm oli suhtkoht palav ja seetõttu ei läinud algus eriti libedalt. Puhkasime palju ja jõime suure osa veest (5l meil oli) üsna ruttu ära.

Õhtupoole jäi kuumus väiksemaks ja rada läks laugemaks, mis tuli liikumiskiirusele kasuks. Rajal olime ilmselt 5h, siis jõudsime metsast välja otse Khustupi jalamile. Ootamatult oli kogu võimas sein meie ees. Suurepärast pilti rikkus pisut see, et metsa veerel oleva lauda katusel seisis poiss, kes valjuhäälselt huilgas. Nagu ilmes, oli seal kahe pere suvine karjamaa.



Kuigi me tahtsime esialgu veel edasi minna, pakuti tungivalt ööbimisvõimalust. Katuse all magamine tunduski üsna hea mõttena, lisaks oli kohe olemas veevõtukoht, millest mägi muidu üsna lage oli. Muidugi pakuti ka toitu, kuid pärast esimest lusikatäit käärimaläinud matsuni vaibus igasugune söögisu. Ronisime kohe tühja lauta, kus oli kaks reformvoodit ja viskasime pikali. Umbes veerand tunni jooksul sai selgeks, et vana(vana?)vanematega koos mäes elutsev poiss (ca 13-14) normaalset hääletooni ei tarvita. Kuni õhtuni teatas ta kogu oma väljaütlemist vajava info valju karjumisega. Mai tea, võibolla on mägedes nii kasulik. Muuhulgas käis kutt kaks korda ka laudas sees meiega juttu puhumas, tarvitades endiselt oma kopsude täit võimsust ja parema mulje saavutamiseks vehkis käes oleva kiiniga. Seejuures käis kogu jutt armeenia keeles. Paarist venekeelsest sõnast sai ta aru ka, kuid ilmselt mitte sellest, et meile armeenia keel veel veidi võõras on.

Hommikupoole ööd sai meile mõlemale selgeks, et kõhus toimuvad protsessid, mida just täna küll tarvis poleks. Käisime mõned korrad lauda taga asjal, kuid see ei muutnud olukorda eriti paremaks. Kahtlustasime käärinud matsuni, aga tagantjärgi tundub vesi tõenäolisema kõhurikkujana.