Kuulsime Batumi ja Tbilisi raudteejaamade pommitamisest. Katrin helistas, oli juba Türgis. Teed olid terved, probleeme polnud. Kartsime, et päeva jooksul võidakse Batumi kandis teed samuti katki teha. Saamata vist päris täpselt aru meie olukorrast ja asukohast, pakkus saatkond võimalust 24h pärast Jerevanist väljuvale lennule minna.
 |
| Mestia laagris nähtuna |
Terve pärastlõuna ronisime mäest alla. Vahelduseks käisime ilusate koskede juures. Selgus, et need ei jäänudki tee peale, tuli jälle üles ronida. Krm, kotid poleks pidanud koske vaatamas käima. Miša leidis ühe puhkepausi ajal, et Mestias läheb vaja nii õpetajaid, hambaarsti, silmaarsti kui medõde. Majandusanalüütik minus ütles, et mul oleks õigem sealt ikkagi kuidagi ära saada.
Jõuame õhtul tagasi just õigeks ajaks, et saaksin esimese asjana oma telefoni laadima panna. Napilt jõudsin, akut oli veel mõni protsent.
Vaatasime õhtul Šaakašvili kõnet. Ootamatult tegi Kuldar tähelepaneku, et kõik ruumisviibijad on eestlased, kes jutust sõnagi aru ei saa. Ometi kuulasime vaikides, silmad krõllis!
Miša uuris, kas keegi malet oskab mängida. Pahaaimamatult olen kohe nõus, mängisin Miša onupoja Giorgiga kaks mängu. Kaotan mõlemad võiduseisust, sest õlu on tähelepanu hajutanud ja lasen end trikkidega alt tõmmata. Krt.
Õhtuks tõi Jaanas poest veini, jõime seda ka, siis tuli Miša oma värske puskariga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar