Kirjutan siia üles viimase Armeenia/Gruusia reisi muljed, sest neid on palju ja päris mitmed on reisist kuulda tahtnud ja kõikidele ma tervet juttu rääkida ei jaksa. Endal ka hea meenutada kunagi.
Suurem osa juttu on mälu järgi, tegin liiga vähe märkmeid. Seetõttu ei ole kõik võibolla alati täiesti täpne, pealegi näeb iga osaline asju üsna erinevalt. Samuti ei ole mul meeles poolte toitude ja jookide nimesid, kõiki kellaaegu, kõrgusi ja muud sellist infot. Paraku ka osade inimeste nimed ei pruugi olla alati meelde jäänud. Osaliste täpsustavad kommentaarid on seega oodat.
Olin Gruusias ja Armeenias põgusalt käinud ka 2006. aastal.
Pilte Armeeniast ja Gruusiast
teisipäev, 19. august 2008
Praha. L, 26.07
"This is the final call to the Czech Airlines flight to Prague.."
"Oota, vaatame veel selle xkcd koomiksi ära.. nii, lähme." Sergei lükkas läppari kokku, haarasime oma asjad ja ronisime viimastena lennukile.
Jerevani lennuni oli Prahas viis tundi aega, niisiis vahetasime 50EURi kohalikesse ühikutesse (spredi 12%), viisime pakid hoidu ja sõitsime linna. Praha oli laupäevaselt tühi ja uskumatult vaikne. Vinohradis ei paistnud esialgu hingelistki, kuid leidsime puude vahelt siiski ühe söögikoha. Õlu oli hea ja odav, liha aga laskis end oodata, sest iga teenindaja oli iseenda peremees ja lihapoisil jäi natuke selgusetuks, mida õllepoiss liha kohta öelnud oli. Kui liha viimaks saabus, pistsime selle mõne minutiga nahka.
Tagasi lennujaama, selgus ebameeldiv tõde, et pagasihoid maksis 6 EURi per kott, mitte kokku, mis lubas Sergeil avaldada arvamust tšehhide kohta. Arvestades meie kolme pisikest kotti, oli kulutus natuke tarbetu.
Lennust ei meenu muud, kui Airbusi ekraanid, mis lennuki asukohta näitasid. Lendasime küllaltki sinkavonka Jerevani kohale, vältides miskipärast Türgi õhuruumi. Maandumisel eriti ei plaksutatudki.
Sergei arvamus, et lennujaama on VIP vastuvõtt organiseeritud, osutus õigeks. Kohe sisenemisel seisis neiu nimesildiga, ning sõitsime autoga passikontrolli. Viisa (35EUR) saamisel tõrkeid ei tekkinud, ning tund pärast saabumist võisime juba hotellis põõnata.
"Oota, vaatame veel selle xkcd koomiksi ära.. nii, lähme." Sergei lükkas läppari kokku, haarasime oma asjad ja ronisime viimastena lennukile.
Jerevani lennuni oli Prahas viis tundi aega, niisiis vahetasime 50EURi kohalikesse ühikutesse (spredi 12%), viisime pakid hoidu ja sõitsime linna. Praha oli laupäevaselt tühi ja uskumatult vaikne. Vinohradis ei paistnud esialgu hingelistki, kuid leidsime puude vahelt siiski ühe söögikoha. Õlu oli hea ja odav, liha aga laskis end oodata, sest iga teenindaja oli iseenda peremees ja lihapoisil jäi natuke selgusetuks, mida õllepoiss liha kohta öelnud oli. Kui liha viimaks saabus, pistsime selle mõne minutiga nahka.
Tagasi lennujaama, selgus ebameeldiv tõde, et pagasihoid maksis 6 EURi per kott, mitte kokku, mis lubas Sergeil avaldada arvamust tšehhide kohta. Arvestades meie kolme pisikest kotti, oli kulutus natuke tarbetu.
Lennust ei meenu muud, kui Airbusi ekraanid, mis lennuki asukohta näitasid. Lendasime küllaltki sinkavonka Jerevani kohale, vältides miskipärast Türgi õhuruumi. Maandumisel eriti ei plaksutatudki.
Sergei arvamus, et lennujaama on VIP vastuvõtt organiseeritud, osutus õigeks. Kohe sisenemisel seisis neiu nimesildiga, ning sõitsime autoga passikontrolli. Viisa (35EUR) saamisel tõrkeid ei tekkinud, ning tund pärast saabumist võisime juba hotellis põõnata.
Jerevan. P, 27.07
Kuna saabumine oli eelmisel ööl küllaltki hiliseks jäänud, magasin kaua. Sergei läks siiski juba hommikul varakult oma tööasju tegema. Minu ärkamise ajaks oli igatahes päev täies hoos ja õues palavus käes. Päikeseprille, -kreemi ja kübarat kasutades läksin uurima, kust saada kohalikku raha ja riigi kaarti. Esimene samm hästikonditsioneeritud "Metropolist" välja oli kui saunalavale. Palavust oli üle 35C, kerge tuuleke ei teinud olukorda paremaks, vaid hullemaks, sest puhus grillivat õhku peale. Tundsin kübara üle siirast rõõmu.
Adventure Armenias (AA) mainitud turistiinfokeskust Republic Square'il igatahes ei olnud. Küll olid seal raamatupoed, aga need olid pühapäeva puhul rangelt suletud. Miskipärast võttis aega ka valuutavahetuse leidmine, aga kui pärast Sergei töötegemise lõppu selle leidsime, siis oli spredi vähemalt hea - 300/302 ehk kõigest 0.66%. Huvitav, kas armeenlased armastavad oma raha kiirelt hard currencyks ümber vahetada?
Pärast väikest ekskurssi linnas ja ajaloomuuseumis proovisime oma vanu Armeenia sõpru üles leida. Artak teatas, et teda pole linnas, kuid andis ühe oma vabatahtliku, leedukas Oskarase numbri. See ei töötanud. Samuti ei töötanud neli muud teadaolevat armeenlaste numbrit. Nimekirjas viimane oli Arevik, ning tema õnneks ka vastas. Pärast pisikest selgitamist ja meeldetuletust, kellega tegu, õnnestus tema abiga Jerevanis viibivad tuttavad isikud kätte saada. Miskipärast tulid kohale ainult tüdrukud. Poistel kas kaheaastane sõjaväeteenistus või pere või muidu väga kiire. Arevik võttis kaasa ka oma kaks õdedest sõbrannat. Nagu hiljem selgus, oli õdesid kokku tegelikult lausa viis!
Ühiselt kohvikus istudes peeti meie Lõuna-Armeenia plaani ebarealistlikuks (põhiargumendiks olid halvad teed, mis pidid mitu päeva võtma). Siiski tegime tüdrukute abiga kindlaks, millisest bussijaamast meie marsa homme hommikul minema pidi. Vedas, peaaegu kohe hotelli vastast üle jõe. Saime põgusalt kokku ka Oskarasega, et Artaki pakutud öömajast vabatahtlike juures viisakalt ära öelda. Oskaras oli huvitav reisisell, temast veel hiljem.
Õhtul tegime veidi tutvust Jerevani öise eluga. Üldiselt lõbus ja tore lõunamaine linn. Kohalikud ennast päeval suurt liigutada ei viitsi ja ilmuvad välja alles õhtuks. Muuhulgas toimub linna keskväljakul igal õhtul tunni aja jooksul purskkaevude juures miski värvimuusika etendus, mida terve väljakutäis inimesi (mitu tuhandet) vaatama koguneb. Läksime ka, oli täitsa lahe.
Naljakas oli vaadata, et vanimal õel, Karinal, oli igas kohas, kuhu me ka ei läinud, mõni sõber ees. Tüdruk on vist jõudnud väga palju kohvikutes-klubides käia. Ise ta ütles, et õpib Moskvas ja kasutab suvevaheaega täielikult pidutsemiseks.
Igatahes mitte väga hilja läksime hotelli tagasi plaaniga hommikul varakult sõit Armeenia lõunaossa ette võtta.
Adventure Armenias (AA) mainitud turistiinfokeskust Republic Square'il igatahes ei olnud. Küll olid seal raamatupoed, aga need olid pühapäeva puhul rangelt suletud. Miskipärast võttis aega ka valuutavahetuse leidmine, aga kui pärast Sergei töötegemise lõppu selle leidsime, siis oli spredi vähemalt hea - 300/302 ehk kõigest 0.66%. Huvitav, kas armeenlased armastavad oma raha kiirelt hard currencyks ümber vahetada?
Pärast väikest ekskurssi linnas ja ajaloomuuseumis proovisime oma vanu Armeenia sõpru üles leida. Artak teatas, et teda pole linnas, kuid andis ühe oma vabatahtliku, leedukas Oskarase numbri. See ei töötanud. Samuti ei töötanud neli muud teadaolevat armeenlaste numbrit. Nimekirjas viimane oli Arevik, ning tema õnneks ka vastas. Pärast pisikest selgitamist ja meeldetuletust, kellega tegu, õnnestus tema abiga Jerevanis viibivad tuttavad isikud kätte saada. Miskipärast tulid kohale ainult tüdrukud. Poistel kas kaheaastane sõjaväeteenistus või pere või muidu väga kiire. Arevik võttis kaasa ka oma kaks õdedest sõbrannat. Nagu hiljem selgus, oli õdesid kokku tegelikult lausa viis!
 |
Ühiselt kohvikus istudes peeti meie Lõuna-Armeenia plaani ebarealistlikuks (põhiargumendiks olid halvad teed, mis pidid mitu päeva võtma). Siiski tegime tüdrukute abiga kindlaks, millisest bussijaamast meie marsa homme hommikul minema pidi. Vedas, peaaegu kohe hotelli vastast üle jõe. Saime põgusalt kokku ka Oskarasega, et Artaki pakutud öömajast vabatahtlike juures viisakalt ära öelda. Oskaras oli huvitav reisisell, temast veel hiljem.
Õhtul tegime veidi tutvust Jerevani öise eluga. Üldiselt lõbus ja tore lõunamaine linn. Kohalikud ennast päeval suurt liigutada ei viitsi ja ilmuvad välja alles õhtuks. Muuhulgas toimub linna keskväljakul igal õhtul tunni aja jooksul purskkaevude juures miski värvimuusika etendus, mida terve väljakutäis inimesi (mitu tuhandet) vaatama koguneb. Läksime ka, oli täitsa lahe.
Naljakas oli vaadata, et vanimal õel, Karinal, oli igas kohas, kuhu me ka ei läinud, mõni sõber ees. Tüdruk on vist jõudnud väga palju kohvikutes-klubides käia. Ise ta ütles, et õpib Moskvas ja kasutab suvevaheaega täielikult pidutsemiseks.
Igatahes mitte väga hilja läksime hotelli tagasi plaaniga hommikul varakult sõit Armeenia lõunaossa ette võtta.
Jerevan-Sisian-Tatev. E, 28.07
Hommikul kaheksast jalutasime kõigepealt üle silla, et bussijaam üles otsida ja marsade kohta uurida. Sisiani marsa oligi olemas, mõned sõitjad ka juba ootamas. Hind 2200AMD, ehk ca 70EEK. distants minu teada üle 200 km ja mitte mööda siledaid teid. Kiirelt tagasi, otsisime esimese avatud raamatupoe, kus müüjate halastamatu torkimise peale ka üks Armeenia kaart leiti.
Hüppasime läbi ka toidupoest, kust 3000AMD (100 EEK) eest sain 0,3l Fanta ja paki kuivataud aprikoose. Suhtelised hinnad olid tõesti huvitavad. Siis kiirelt hotelli, asjad selga ja tagasi bussijaama. Nagu selgus, 10 min liiga hilja. Aga järgmine marsa oli juba ees ja üks reisijagi olemas. Mis siis ikka, painime kotid sisse ja istusime puu alla maha, et järgmist 11 sõitjat oodata. Senikaua sisustas meie mõned ootetunnid üks marsajuhtidest, kes samuti reisijaid ootas ja arendas peamiselt Sergeiga vestlust tarbijakaupade hindadest ja erinevatest maksusüsteemidest viimastel dekaadidel. Lõpuks tunnistas ausalt üles, et nõukaaeg meeldis talle rohkem.
Tee Sisiani oli erivenavalt tüdrukute räägitust täiesti ok. Vahepeal tegime peatuse söögikohas, mis väljanägemiselt võinuks vabalt asuda Tallinn-Tartu tee veerel. Vaate poolest oli muidugi võrreldamatult parem.
Sisianis pidime natuke aega taksot kauplema. Ametlik takso küsis Tatevi eest 10k, mis meie arust oli pisut palju. Lambitaksist küsis 12k. Wtf? Järgmisele mainisime eelnevalt kuuldud 10k, mispeale lubati ka 10k eest kohale viia. Teed pidavat kohutavad olema. Kauplesime veel edasi, et küla all asuv Saatanasild oleks äkki odavam (minu teada pidi sealt edasi raskeim lõik olema). Leppisime kokku 8k peale. Ehk oleks veelgi kaubelda andnud, sest hind oli meie mõlema meelest siiski paljuvõitu, kuid üks hasartne vanamees - “ei ole 40km, 60 on, ma olin seal eile” - istus meil kukil ja tundis ilmselgelt rõõmu omalt poolt argumentide lisamisest. "Ma ütlen teile, need teed on sellised, et ainult loll sõidaks 10k eest Tatevisse!" kõlas veel kuklas, kui taksosse istusime.
Tunnike tõesti auklikku, kuid kaugeltki mitte lootusetult halba teed pidi ja olimegi kohal. Taksist oli suht ok tegelane, kellega Sergei sai ka juttu aetud. Põlluharimist pidas perspektiivituks (".. seitse aastat pole õiget saaki saadud, idioodid," viibates põllul töötava kombaini poole).
Saatanasild oli iseenesest üks sügav kuristik, mille põhjas Vorotani jõgi lookles. Põhiline huviobjekt oli mineraalveest paisutatud ujumisbassein, mis oli rahvast pilgeni täis. Basseini ääres kohtasime kahte suht ebameeldivat nolki, kellest üks oli kõige jubedam skolioosijuhtum, mida mina näinud olen ja teine oli lihtsalt purjus. Need “sõbrad” suutsid üsna kiiresti jõuda "tere ameeriklased" juurest "teie olete siin meie külalised ja meie näitame teile kõike seda ilu siin ümber ja kuidas te siis nüüd ei maksa?"-ni. Peletasime nad kähku eemale ja üritasime sillalt esimest korda Adventure Armeniat rakendada. Rada number 21 kulges originaalis ülevalt külast läbi karjamaade alla vana kloostri varemeteni ja sealt jõge pidi sillani. Arvasime, et on tagurpidi ka läbitav.
Jalgrada silla juurest oli küllaltki järsul nõlval, nii et õige pea õngitsesin oma käimiskepid kotist välja. Jões nägime üht vesiroti mõõtu elukat suurima rahuga solberdamas, meie kohalolek teda ei häirinud. Õige pea jõudsime kohani, kus kaljusein ja jõgi said kokku, ehk et meie rada lõppes otsa. Kaardi järgi pidanuks kuskil olema jõeületuskoht, kuid seda ei paistnud. Uurisin pingsalt kaarti ja avastasin, et rada oli märgitud kaljuastangu peale, mitte selle alla. Orienteerumisviga kirudes panime tuldud teed tagasi (nägime ühte väga peenikest ja väga väledat madu. Aga no worries, AA ütleb, et 29st Armeenia maoliigist vaid 4 on mürgised). Võtsime siis selle raja, mis läks kalju pealt. 100m minekut ja rada lõppes lootusetult võsas. Käisime natuke aega ringi paremaid võimalusi otsimas, aga siis otsustasin, et aitab naljast ja läheme lihtsalt autoteed mööda üles külla.
Umbes kolmanda serpentiini võtmise järel võisime ülevalt veenduda, et õige rada kloostri juurde oli ikkagi see, mida mööda me esialgu läksime. Jõeületuskoht oli ülevalt palju paremini näha kui alt võsast. Samas kaardi peal oli rada väga selgelt järsaku kõrgemale osale maalitud. Brr. Kaks tundi ja kümmekond serpentiini hiljem, kui külani oli veel 2-3 km, tuli tagant üks kohalikke kutte täis villis, mis meid peale võttis. Erinevalt päeval nähtud tüüpidest oli tegu väga lahedate sellidega. Kiirelt lahenes ka öömaja probleem, sest autojuhi (Jerem) vanemad pidasid vastavat asutust. Nii kohtusimegi Gago nimelise kohaliku bussijuhiga, kellel oli turistide majutamiseks lausa eraldi majapidamine (vististi ei ole ka Tatevis rahvaarv kasvav..). Võtsime majas kallima toa, kuna seegi maksis vaid 3500AMD (120EEK) kummalegi. Selle eest oli meil terve maja koos suure aia ja sooja veega, aga mitte toit, nagu hiljem selgus.
Õhtusöök oli koos pererahvaga. Peale Jeremi oli peres veel teisigi lapsi, kuid need olid kõik Moskvas või Jerevanis tööl. Sõime mitmesuguseid kohalikke toite, mis olid peamiselt taimset päritolu või siis piimast. Gago käis peale, et me prooviksime ka kohaliku 60-kraadist õunaviina. Peale pitsi võtmist teatas kavalalt, et kombeks on võtta vähemalt kolm! Ilma eriliste toostideta need kolm siis õhtusöögi sisse mahtusid ka. Gago hundijalaveel ei olnud mingit erilist rõvedat maitset või lõhna ning märgatavat mõju selle võtmine ka ei avaldanud, ei õhtul ega hommikul.
Hüppasime läbi ka toidupoest, kust 3000AMD (100 EEK) eest sain 0,3l Fanta ja paki kuivataud aprikoose. Suhtelised hinnad olid tõesti huvitavad. Siis kiirelt hotelli, asjad selga ja tagasi bussijaama. Nagu selgus, 10 min liiga hilja. Aga järgmine marsa oli juba ees ja üks reisijagi olemas. Mis siis ikka, painime kotid sisse ja istusime puu alla maha, et järgmist 11 sõitjat oodata. Senikaua sisustas meie mõned ootetunnid üks marsajuhtidest, kes samuti reisijaid ootas ja arendas peamiselt Sergeiga vestlust tarbijakaupade hindadest ja erinevatest maksusüsteemidest viimastel dekaadidel. Lõpuks tunnistas ausalt üles, et nõukaaeg meeldis talle rohkem.
Tee Sisiani oli erivenavalt tüdrukute räägitust täiesti ok. Vahepeal tegime peatuse söögikohas, mis väljanägemiselt võinuks vabalt asuda Tallinn-Tartu tee veerel. Vaate poolest oli muidugi võrreldamatult parem.
Sisianis pidime natuke aega taksot kauplema. Ametlik takso küsis Tatevi eest 10k, mis meie arust oli pisut palju. Lambitaksist küsis 12k. Wtf? Järgmisele mainisime eelnevalt kuuldud 10k, mispeale lubati ka 10k eest kohale viia. Teed pidavat kohutavad olema. Kauplesime veel edasi, et küla all asuv Saatanasild oleks äkki odavam (minu teada pidi sealt edasi raskeim lõik olema). Leppisime kokku 8k peale. Ehk oleks veelgi kaubelda andnud, sest hind oli meie mõlema meelest siiski paljuvõitu, kuid üks hasartne vanamees - “ei ole 40km, 60 on, ma olin seal eile” - istus meil kukil ja tundis ilmselgelt rõõmu omalt poolt argumentide lisamisest. "Ma ütlen teile, need teed on sellised, et ainult loll sõidaks 10k eest Tatevisse!" kõlas veel kuklas, kui taksosse istusime.
Tunnike tõesti auklikku, kuid kaugeltki mitte lootusetult halba teed pidi ja olimegi kohal. Taksist oli suht ok tegelane, kellega Sergei sai ka juttu aetud. Põlluharimist pidas perspektiivituks (".. seitse aastat pole õiget saaki saadud, idioodid," viibates põllul töötava kombaini poole).
Saatanasild oli iseenesest üks sügav kuristik, mille põhjas Vorotani jõgi lookles. Põhiline huviobjekt oli mineraalveest paisutatud ujumisbassein, mis oli rahvast pilgeni täis. Basseini ääres kohtasime kahte suht ebameeldivat nolki, kellest üks oli kõige jubedam skolioosijuhtum, mida mina näinud olen ja teine oli lihtsalt purjus. Need “sõbrad” suutsid üsna kiiresti jõuda "tere ameeriklased" juurest "teie olete siin meie külalised ja meie näitame teile kõike seda ilu siin ümber ja kuidas te siis nüüd ei maksa?"-ni. Peletasime nad kähku eemale ja üritasime sillalt esimest korda Adventure Armeniat rakendada. Rada number 21 kulges originaalis ülevalt külast läbi karjamaade alla vana kloostri varemeteni ja sealt jõge pidi sillani. Arvasime, et on tagurpidi ka läbitav.
 |
Jalgrada silla juurest oli küllaltki järsul nõlval, nii et õige pea õngitsesin oma käimiskepid kotist välja. Jões nägime üht vesiroti mõõtu elukat suurima rahuga solberdamas, meie kohalolek teda ei häirinud. Õige pea jõudsime kohani, kus kaljusein ja jõgi said kokku, ehk et meie rada lõppes otsa. Kaardi järgi pidanuks kuskil olema jõeületuskoht, kuid seda ei paistnud. Uurisin pingsalt kaarti ja avastasin, et rada oli märgitud kaljuastangu peale, mitte selle alla. Orienteerumisviga kirudes panime tuldud teed tagasi (nägime ühte väga peenikest ja väga väledat madu. Aga no worries, AA ütleb, et 29st Armeenia maoliigist vaid 4 on mürgised). Võtsime siis selle raja, mis läks kalju pealt. 100m minekut ja rada lõppes lootusetult võsas. Käisime natuke aega ringi paremaid võimalusi otsimas, aga siis otsustasin, et aitab naljast ja läheme lihtsalt autoteed mööda üles külla.
Umbes kolmanda serpentiini võtmise järel võisime ülevalt veenduda, et õige rada kloostri juurde oli ikkagi see, mida mööda me esialgu läksime. Jõeületuskoht oli ülevalt palju paremini näha kui alt võsast. Samas kaardi peal oli rada väga selgelt järsaku kõrgemale osale maalitud. Brr. Kaks tundi ja kümmekond serpentiini hiljem, kui külani oli veel 2-3 km, tuli tagant üks kohalikke kutte täis villis, mis meid peale võttis. Erinevalt päeval nähtud tüüpidest oli tegu väga lahedate sellidega. Kiirelt lahenes ka öömaja probleem, sest autojuhi (Jerem) vanemad pidasid vastavat asutust. Nii kohtusimegi Gago nimelise kohaliku bussijuhiga, kellel oli turistide majutamiseks lausa eraldi majapidamine (vististi ei ole ka Tatevis rahvaarv kasvav..). Võtsime majas kallima toa, kuna seegi maksis vaid 3500AMD (120EEK) kummalegi. Selle eest oli meil terve maja koos suure aia ja sooja veega, aga mitte toit, nagu hiljem selgus.
Õhtusöök oli koos pererahvaga. Peale Jeremi oli peres veel teisigi lapsi, kuid need olid kõik Moskvas või Jerevanis tööl. Sõime mitmesuguseid kohalikke toite, mis olid peamiselt taimset päritolu või siis piimast. Gago käis peale, et me prooviksime ka kohaliku 60-kraadist õunaviina. Peale pitsi võtmist teatas kavalalt, et kombeks on võtta vähemalt kolm! Ilma eriliste toostideta need kolm siis õhtusöögi sisse mahtusid ka. Gago hundijalaveel ei olnud mingit erilist rõvedat maitset või lõhna ning märgatavat mõju selle võtmine ka ei avaldanud, ei õhtul ega hommikul.
Petroskhatch ja Tatevi klooster. T, 29.07
Hommikul küllalt varakult lasime majast jalga. Käisime veel Gago juurest läbi, oli teine jõudnud juba bussiga Gorise otsa sõitma minna. Perenaine ei lasknud meid ilma hommikusöögita minema ja andis veel virsikuidki kaasa.
Seekord oli AA rajakirjeldus parem. Petroskhatchi küngas on küllalt lage ja seal õige raja leidmine ei olnud probleem. Tõusu oli kokku vast 500m, mis iseenesest oli alustuseks parasjagu, kuid murelikuks tegi künka madal kõrgus, vaid tiba üle 2000m. Aklimatiks oleks 2500 paremini sobinud. Igatahes jõudsime eriliste seiklusteta nii Petroskhatchile kui ka selle kaljusele eeltipule. Alla tulime pisut pikemat ringi pidi, kuid olime siiski pärastlõunaks "kodus" tagasi.
Lasime kõige palavama aja mööda ja läksime siis kloostrit uudistama.
Armeenias käies tekib alati see mure, et tahetakse näidata kõiki kirikuid ja kloostreid, mis millegi poolest erilised on. Kuna seal on neid juba alates aastast 300 suure hooga ehitatud, on neid erinevaidki väga-väga palju. Pärast kolmandat kirikut kaotan ma tavaliselt nende vastu huvi. Tatev jäi meie seekordse Armeenia reisi ainsaks pühakojaks ja oli ka külastust väärt. Ma ei oska suurt täpselt öelda, et mis Tatevis kõige-kõige tähtsam oli, aga kompleks oli
a) suur ja b) ilusas kohas
ning c) üleni ornamentikat täis.
Lisaks oli tegemist kindlustatud kloostriga, mis oli ka päris põnev.
Õhtu käes, tagasi majja. Sergeil oli tarvis teha paar olulist kõnet, aga kuna tema oma telefoniga miskipärast helistada ei saanud ja minul oli aku tühjaks saamas, siis panime minu SIM kaardi tema telefoni. Pärast esimest PINi sisestamist meenus Sergeile, et vaja oleks minu PINi. Ma ei tea kas asi oli Sergei telefoni minu omast erinevas klahvistikus või veel milleski, igatahes kaks katset õiget PINi sisestada luhtusid. Vantsisime alla kloostri juurde tagasi, kus olime enne märganud internetipunkti. Tõeks osutusid minu halvimad kartused: internetipunktis ei olnud internetti. Seal ei olnud isegi telefoni.
Õnneks hakkas Sergei telefon õhtul tööle. Vist oli võrk enne liiga koormatud. Miski imelise tarkusesähvatuse tõttu olin ma enne reisi mõned olulised telefoninumbrid üles märkinud ja sain paluda Eestis oma PUK koodi otsinguid alustada. Paraku jäid need lõpuni edutuks ja tegin edasise Armeenia reisi ja natuke Gruusiat ilma telefonita läbi.
Seekord oli AA rajakirjeldus parem. Petroskhatchi küngas on küllalt lage ja seal õige raja leidmine ei olnud probleem. Tõusu oli kokku vast 500m, mis iseenesest oli alustuseks parasjagu, kuid murelikuks tegi künka madal kõrgus, vaid tiba üle 2000m. Aklimatiks oleks 2500 paremini sobinud. Igatahes jõudsime eriliste seiklusteta nii Petroskhatchile kui ka selle kaljusele eeltipule. Alla tulime pisut pikemat ringi pidi, kuid olime siiski pärastlõunaks "kodus" tagasi.
 |
Lasime kõige palavama aja mööda ja läksime siis kloostrit uudistama.
 |
| Koolimaja õue peal natuke skulptuuri |
Armeenias käies tekib alati see mure, et tahetakse näidata kõiki kirikuid ja kloostreid, mis millegi poolest erilised on. Kuna seal on neid juba alates aastast 300 suure hooga ehitatud, on neid erinevaidki väga-väga palju. Pärast kolmandat kirikut kaotan ma tavaliselt nende vastu huvi. Tatev jäi meie seekordse Armeenia reisi ainsaks pühakojaks ja oli ka külastust väärt. Ma ei oska suurt täpselt öelda, et mis Tatevis kõige-kõige tähtsam oli, aga kompleks oli
a) suur ja b) ilusas kohas
 |
| Tatev |
ning c) üleni ornamentikat täis.
 |
Lisaks oli tegemist kindlustatud kloostriga, mis oli ka päris põnev.
Õhtu käes, tagasi majja. Sergeil oli tarvis teha paar olulist kõnet, aga kuna tema oma telefoniga miskipärast helistada ei saanud ja minul oli aku tühjaks saamas, siis panime minu SIM kaardi tema telefoni. Pärast esimest PINi sisestamist meenus Sergeile, et vaja oleks minu PINi. Ma ei tea kas asi oli Sergei telefoni minu omast erinevas klahvistikus või veel milleski, igatahes kaks katset õiget PINi sisestada luhtusid. Vantsisime alla kloostri juurde tagasi, kus olime enne märganud internetipunkti. Tõeks osutusid minu halvimad kartused: internetipunktis ei olnud internetti. Seal ei olnud isegi telefoni.
Õnneks hakkas Sergei telefon õhtul tööle. Vist oli võrk enne liiga koormatud. Miski imelise tarkusesähvatuse tõttu olin ma enne reisi mõned olulised telefoninumbrid üles märkinud ja sain paluda Eestis oma PUK koodi otsinguid alustada. Paraku jäid need lõpuni edutuks ja tegin edasise Armeenia reisi ja natuke Gruusiat ilma telefonita läbi.
Teel Khustupile. K, 30.07
Mitte väga vara hommikul asusime koos Jeremi ja tema sõbraga (kes oli tõlgiks, kuivõrd Jerem ise vene keelt ei rääkinud) mööda väikesi külateid Khustupi suunas teele. Enne veel klaarisime perenaisega arve, mis meie üllatuseks sisaldas toitu ööbimisest eraldi. Nii maksime kahe öö ja kahe päeva toidu eest kumbki 15k AMD ehk 500EEK. Ilmselt üsna ülemakstud, aga kuna meil polnud majutusele midagi ette heita, siis tingimisega aega raiskama ei hakanud.
Sõiduvahendiks oli sealkandis tavaline mägedepill, Ziguli. Sõitsime otseteed, läbi väikeste külade. Külades oli tee olemas, ka mägede vahel olid aeg-ajalt mingisugused vana asfalti mäletavad lõigud, aga mitmetes kohtades oli tee nüüd tõesti umbes selline, nagu vanamees Sisianis arvanud oli. Kapani läheduses läksid teed "heaks" ja Jerem sai võimaluse aega kokku hoida. Jäi üle ainult loota, et ratas mõnda auku ei leiaks, või et kurvi tagant mõni samasugune kiirustaja vastu ei lendaks.
Huvitav seik oli, et vahetult enne Kapani politseijaoskonda pandi eesistmel turvavööd peale. Seejuures juhipoolne liikus oma pesast ainult üliõrnalt tõmmates ja jäi mõne sentimeetri tagant kinni, mis tegi turvavöö pealepanemisest omaette ülesande.
Kapanis käisime turul ja ostsime oma mägietapiks pool kilo rosinaid ja jupi vorsti. Endiselt oli meil alles Jerevanist ostetud pakk kuivatatud aprikoose + muud väiksemat pudi-padi. Kapani kaubatänaval nägin oma suureks üllatuseks pesueht neegrit. Seejuures ei paistnud ta isegi turistina, lihtsalt passis kuskil nurga peal, klapid küll muidugi peas. Globaliseerumine täies hoos.
Kapanist mõni km edasi asuv Vachagani küla oli meie vahva reisijuhi (AA) alguspunktiks. Jerem viskas meid sinna ära ja aitas ka ülejärgmiseks ööks öömaja otsida. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, pärast mitme ukse taga käimist suunati meid kohaliku kunni Oviki juurde. Maksime Jeremile tema teenete eest eelmisel õhtul kokkulepitud 15k AMD (500 EEK) ja ütlesimegi head aega.
Ovik oli üle keskmist kasvu tegelane, selgelt üle keskmise suure kõhuga ja väga selgelt üle keskmine karvane. Oli kunagi ise noorest peast ka Khustupil ära käinud ja pressis meile üht oma tuttavat giidi kaasa. Ütlesime ära, ei pidanud teed mööda minemist nii keeruliseks, et giidi tarvis oleks. Näitasime talle oma kaarti, tema sellist rada ei teadnud.. Näitas hoopis teisel künkal kulgeva raja. Igal juhul viis ta meid oma sinise Nivaga küla lõppu, kus mõlemad rajad niiehknaa pidid algama.
Tegime alustuseks jälle ühe orienteerumisvea, kuid saime 150m jooksul sellest aru. Tagasi algusse ja õigelt poolt jõge minema. Paraku tuleb tõdeda, et seda rajaharu, mis AAs näidatud teele viib, ei olnud looduses kuskil näha. kõik sobivas suunas minevad rajad olid natuke liiga võsased, et neil pikemat aega käia. Nii läksimegi hoopis Oviki näidaud rada, mis oli küll natuke pikem, aga nii kaardil kui looduses ilusti olemas. Rada oli ca 6km, selle esimeses osas tegime ilmselt ligi 500m tõusu. Ilm oli suhtkoht palav ja seetõttu ei läinud algus eriti libedalt. Puhkasime palju ja jõime suure osa veest (5l meil oli) üsna ruttu ära.
Õhtupoole jäi kuumus väiksemaks ja rada läks laugemaks, mis tuli liikumiskiirusele kasuks. Rajal olime ilmselt 5h, siis jõudsime metsast välja otse Khustupi jalamile. Ootamatult oli kogu võimas sein meie ees. Suurepärast pilti rikkus pisut see, et metsa veerel oleva lauda katusel seisis poiss, kes valjuhäälselt huilgas. Nagu ilmes, oli seal kahe pere suvine karjamaa.
Kuigi me tahtsime esialgu veel edasi minna, pakuti tungivalt ööbimisvõimalust. Katuse all magamine tunduski üsna hea mõttena, lisaks oli kohe olemas veevõtukoht, millest mägi muidu üsna lage oli. Muidugi pakuti ka toitu, kuid pärast esimest lusikatäit käärimaläinud matsuni vaibus igasugune söögisu. Ronisime kohe tühja lauta, kus oli kaks reformvoodit ja viskasime pikali. Umbes veerand tunni jooksul sai selgeks, et vana(vana?)vanematega koos mäes elutsev poiss (ca 13-14) normaalset hääletooni ei tarvita. Kuni õhtuni teatas ta kogu oma väljaütlemist vajava info valju karjumisega. Mai tea, võibolla on mägedes nii kasulik. Muuhulgas käis kutt kaks korda ka laudas sees meiega juttu puhumas, tarvitades endiselt oma kopsude täit võimsust ja parema mulje saavutamiseks vehkis käes oleva kiiniga. Seejuures käis kogu jutt armeenia keeles. Paarist venekeelsest sõnast sai ta aru ka, kuid ilmselt mitte sellest, et meile armeenia keel veel veidi võõras on.
Hommikupoole ööd sai meile mõlemale selgeks, et kõhus toimuvad protsessid, mida just täna küll tarvis poleks. Käisime mõned korrad lauda taga asjal, kuid see ei muutnud olukorda eriti paremaks. Kahtlustasime käärinud matsuni, aga tagantjärgi tundub vesi tõenäolisema kõhurikkujana.
Sõiduvahendiks oli sealkandis tavaline mägedepill, Ziguli. Sõitsime otseteed, läbi väikeste külade. Külades oli tee olemas, ka mägede vahel olid aeg-ajalt mingisugused vana asfalti mäletavad lõigud, aga mitmetes kohtades oli tee nüüd tõesti umbes selline, nagu vanamees Sisianis arvanud oli. Kapani läheduses läksid teed "heaks" ja Jerem sai võimaluse aega kokku hoida. Jäi üle ainult loota, et ratas mõnda auku ei leiaks, või et kurvi tagant mõni samasugune kiirustaja vastu ei lendaks.
 |
| Khustup päris kaugelt |
Huvitav seik oli, et vahetult enne Kapani politseijaoskonda pandi eesistmel turvavööd peale. Seejuures juhipoolne liikus oma pesast ainult üliõrnalt tõmmates ja jäi mõne sentimeetri tagant kinni, mis tegi turvavöö pealepanemisest omaette ülesande.
Kapanis käisime turul ja ostsime oma mägietapiks pool kilo rosinaid ja jupi vorsti. Endiselt oli meil alles Jerevanist ostetud pakk kuivatatud aprikoose + muud väiksemat pudi-padi. Kapani kaubatänaval nägin oma suureks üllatuseks pesueht neegrit. Seejuures ei paistnud ta isegi turistina, lihtsalt passis kuskil nurga peal, klapid küll muidugi peas. Globaliseerumine täies hoos.
Kapanist mõni km edasi asuv Vachagani küla oli meie vahva reisijuhi (AA) alguspunktiks. Jerem viskas meid sinna ära ja aitas ka ülejärgmiseks ööks öömaja otsida. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, pärast mitme ukse taga käimist suunati meid kohaliku kunni Oviki juurde. Maksime Jeremile tema teenete eest eelmisel õhtul kokkulepitud 15k AMD (500 EEK) ja ütlesimegi head aega.
Ovik oli üle keskmist kasvu tegelane, selgelt üle keskmise suure kõhuga ja väga selgelt üle keskmine karvane. Oli kunagi ise noorest peast ka Khustupil ära käinud ja pressis meile üht oma tuttavat giidi kaasa. Ütlesime ära, ei pidanud teed mööda minemist nii keeruliseks, et giidi tarvis oleks. Näitasime talle oma kaarti, tema sellist rada ei teadnud.. Näitas hoopis teisel künkal kulgeva raja. Igal juhul viis ta meid oma sinise Nivaga küla lõppu, kus mõlemad rajad niiehknaa pidid algama.
Tegime alustuseks jälle ühe orienteerumisvea, kuid saime 150m jooksul sellest aru. Tagasi algusse ja õigelt poolt jõge minema. Paraku tuleb tõdeda, et seda rajaharu, mis AAs näidatud teele viib, ei olnud looduses kuskil näha. kõik sobivas suunas minevad rajad olid natuke liiga võsased, et neil pikemat aega käia. Nii läksimegi hoopis Oviki näidaud rada, mis oli küll natuke pikem, aga nii kaardil kui looduses ilusti olemas. Rada oli ca 6km, selle esimeses osas tegime ilmselt ligi 500m tõusu. Ilm oli suhtkoht palav ja seetõttu ei läinud algus eriti libedalt. Puhkasime palju ja jõime suure osa veest (5l meil oli) üsna ruttu ära.
Õhtupoole jäi kuumus väiksemaks ja rada läks laugemaks, mis tuli liikumiskiirusele kasuks. Rajal olime ilmselt 5h, siis jõudsime metsast välja otse Khustupi jalamile. Ootamatult oli kogu võimas sein meie ees. Suurepärast pilti rikkus pisut see, et metsa veerel oleva lauda katusel seisis poiss, kes valjuhäälselt huilgas. Nagu ilmes, oli seal kahe pere suvine karjamaa.
 |
Kuigi me tahtsime esialgu veel edasi minna, pakuti tungivalt ööbimisvõimalust. Katuse all magamine tunduski üsna hea mõttena, lisaks oli kohe olemas veevõtukoht, millest mägi muidu üsna lage oli. Muidugi pakuti ka toitu, kuid pärast esimest lusikatäit käärimaläinud matsuni vaibus igasugune söögisu. Ronisime kohe tühja lauta, kus oli kaks reformvoodit ja viskasime pikali. Umbes veerand tunni jooksul sai selgeks, et vana(vana?)vanematega koos mäes elutsev poiss (ca 13-14) normaalset hääletooni ei tarvita. Kuni õhtuni teatas ta kogu oma väljaütlemist vajava info valju karjumisega. Mai tea, võibolla on mägedes nii kasulik. Muuhulgas käis kutt kaks korda ka laudas sees meiega juttu puhumas, tarvitades endiselt oma kopsude täit võimsust ja parema mulje saavutamiseks vehkis käes oleva kiiniga. Seejuures käis kogu jutt armeenia keeles. Paarist venekeelsest sõnast sai ta aru ka, kuid ilmselt mitte sellest, et meile armeenia keel veel veidi võõras on.
Hommikupoole ööd sai meile mõlemale selgeks, et kõhus toimuvad protsessid, mida just täna küll tarvis poleks. Käisime mõned korrad lauda taga asjal, kuid see ei muutnud olukorda eriti paremaks. Kahtlustasime käärinud matsuni, aga tagantjärgi tundub vesi tõenäolisema kõhurikkujana.
Khustup ja Ovik. N, 01.08
Asusime hommikul kohe teele, kui päike oma serva üle idapoolsete mägede upitas. Aovalgus oli juba paar tundi varem alanud, aga ma pelgasin kastest märga rohunõlva.
Ronimine oli jällegi üsna järsk, kuid õnneks olid lehmad alguse poole täitsa kobeda raja sisse tallanud. Meie minekut aeglustas ka see, et iga natukese aja tagant pidi kumbki meist korraks raja kõrvale kükitama. Võtsime immodiumi, ent pidanuks seda juba eelmisel õhtul tegema. Ning kuigi sellest siis hästi aru ei saanud, siis ilmselt vähemalt mina olin kõhuhädast parasjagu nõrk ka juba. Olime laudast kõik oma asjad kaasa võtnud, sest eelmainit perepoeg ilmutas selgelt ebatervet huvi kõige meiega seotu suhtes ja ma ei tahtnud mõningaid edaspidigi vajalikke asju talle uurimiseks jätta. Sellegipoolest ei olnud kotid eriti rasked, ca kümme kilo. Aga minek oli vaevaline.
Kui viimaks kurule jõudsime, kasvasid seal meie rõõmuks kolmemeetrised putked. Peksime need kaikaga eest maha ja saime kuidagi kaardil näidatud teeni. Seal võisime tõdeda, et kaardile kantud allikas oli sedapuhku ka looduses olemas. Tagantjärgi tarkusena tundub, et oleksime juba õhtul kuruni pidanud ära ronima ja siis allika juures ööbima. Hommikune start oleks palju paremast kohast olnud. Nüüd jätsime oma mittevajalikud asjad allika lähedusse suurte kivide vahele, minu pidevalt kuskil sisemuses ringelnud soov oksendada sai ka oma tahtmise. Ronisime veel veidike edasi, kaljuseina asukohta arvestades ehk 2500ni. Seal said minu mäeambitsioonid otsa. Sergei ronis veel lähedal olevatele väikestele kaljudele, et paar pilti teha ja pöörasime alla tagasi, otsustades, et tõbisena ei ole mõtet vaeva näha.
Karjuste hüttidest allapoole saime juba kiirmarssi teha ning Vachagani tagasiminek läks ruttu. Madalamal oli ka enesetunne märksa parem. Saime jões natuke pesta ning elu tundus ilus. Paraku tuli viluda jõe äärest veel sadakond meetrit uuesti vertikaalis üles külasse tõusta. Keskpäevane palavus oli ka ilusti väljas, nii et Oviki majani jõudmise ajaks ei olnud üldse enam hea olla. Nii kui ma seal teed jõin, tekkis kohe uus reaktsioon kõhus ja tuli jälle vetsu joosta.
Ovik käis peale plaaniga jõe äärde ujuma minna. Ma küll veidi kahlesin, et kas jõe vesi on ujumiseks ikka soe ja nii edasi, aga need minu kahtlused teda muidugi ei mõjutanud. Kuna jõe ääres oli enne tõesti mõnusalt jahe olnud, siis olin selle mõttega täitsa nõus. Sergei ei hakanud ka eriti vastu vaidlema. Jõe äärde minek ei olnud aga sugugi lihtne. Sest kuigi tee iseeneses oli lühike, siis Ovikil oli vaja iga vastutulija juures seisma jääda ja midagi seletada. Vahepeal ka vaielda. Natuke tahtis ta meile oma pooleliolevat baari ka näidata. Läks juba üsna tüütuks. Käisime läbi ühe sõpsi juurest, kust Oviki kinnitusel sai maru head puskarit. Siis sõitsime Kapanisse, sest sealt sai õlut. Võtsime väga jäiga ja ebaviisaka positsiooni ja lasime endale mahla osta. Sõitsime veelkord tagasi külla, et paari sõbraga saaks kokku leppida, et ikka jõe äärde minek ja siis viimaks tõesti jõe äärde. "Kaifujem, kaifujem," mõmises Ovik uue ja popi venekeelse armeenia laulu refrääni.
Sadakond meetrit sellest kohast eemal, kus meie päeval olime olnud, asus tõesti üks kergelt ülespaisutatud tiigike, kus vesi ei olnud päris nii külm kui jões. Seal sai peale mõningast kõhklust ujuda küll, oli päris karastav.
Jõe ääres tehti siis üks kerge grillpidu a la Armeenia, mille käigus saime hakkama ühtaegu uskumatu vägiteo kui solvanguga - me tõepoolest ei joonud mitte tilkagi viina ega õlut ja sõime ka põhimõtteliselt kurki ja tomatit, sellal kui Ovik ja tema sõbrad kana grillisid. Paradoksaalne oli see, et Oviki esimene toost oli puhta looduse ja kauni koha terviseks, aga prügi loobiti ümberringi. Pärast küll tuli keegi hierarhias madalamal asuv külamees platsi puhastama, aga kui ta poole sellest kätte sai, mis maha visati, siis läks hästi.
Juttu aeti tule ääres muidugi erinevatel teemadel, aga ma distantseerusin sellest oma kesise keeleoskuse abil. Seetõttu on minu mälestused sellest õhtust ehk ka veidi vähem teravad kui Sergeil, kes ülisõbraliku seltskonnaga rohkem vaeva pidi nägema. Siiski jäi meelde, et nagu igal pool, tuli arutamisele küsimus, et mismoodi on elu Eestis ja Armeenias viimaste kahekümne aastaga muutunud. Armeenlased üldiselt tahtsid “vanu häid aegu” tagasi. Uurisin Ovikilt, et miks siis nüüd paha on ning vana andis üllatavalt terase vastuse – keegi ei oskavat midagi juhtida. Arvestades sealse rahva kalduvust iga tühiasja peale pooleks tunniks vaidlema jääda, voib see tõele üsna lähedal olla.
Tagasisõit oli omaette ooper. Ovik sai üle jõe auto juurde samamoodi nagu tulleski, ehk üle jões olevate kivide kõndides. Kuna need kivid väga suured ei olnud, Oviki kehaehitus aga akrobaatiat ei soosinud ning viinapitse oli võetud kaugelt üle kümne, oli see väike ime. Samas andis see kindlust, et väga purjus ta olla ei saanud. Lohutasin end mõttega, et tõenäoliselt sõidab Ovik üle päeva sarnases konditsioonis sedasama teed üles mäkke tagasi ja lasime ka end sõidutada. Ega erilisi kõrvalekaldeid sõidus ei esinenudki. Võibolla oleks talle arusaamatuks jäänud purjakil sõitmisega seotud probleemid, kui me neid talle selgitanud oleksime.
Ronimine oli jällegi üsna järsk, kuid õnneks olid lehmad alguse poole täitsa kobeda raja sisse tallanud. Meie minekut aeglustas ka see, et iga natukese aja tagant pidi kumbki meist korraks raja kõrvale kükitama. Võtsime immodiumi, ent pidanuks seda juba eelmisel õhtul tegema. Ning kuigi sellest siis hästi aru ei saanud, siis ilmselt vähemalt mina olin kõhuhädast parasjagu nõrk ka juba. Olime laudast kõik oma asjad kaasa võtnud, sest eelmainit perepoeg ilmutas selgelt ebatervet huvi kõige meiega seotu suhtes ja ma ei tahtnud mõningaid edaspidigi vajalikke asju talle uurimiseks jätta. Sellegipoolest ei olnud kotid eriti rasked, ca kümme kilo. Aga minek oli vaevaline.
Kui viimaks kurule jõudsime, kasvasid seal meie rõõmuks kolmemeetrised putked. Peksime need kaikaga eest maha ja saime kuidagi kaardil näidatud teeni. Seal võisime tõdeda, et kaardile kantud allikas oli sedapuhku ka looduses olemas. Tagantjärgi tarkusena tundub, et oleksime juba õhtul kuruni pidanud ära ronima ja siis allika juures ööbima. Hommikune start oleks palju paremast kohast olnud. Nüüd jätsime oma mittevajalikud asjad allika lähedusse suurte kivide vahele, minu pidevalt kuskil sisemuses ringelnud soov oksendada sai ka oma tahtmise. Ronisime veel veidike edasi, kaljuseina asukohta arvestades ehk 2500ni. Seal said minu mäeambitsioonid otsa. Sergei ronis veel lähedal olevatele väikestele kaljudele, et paar pilti teha ja pöörasime alla tagasi, otsustades, et tõbisena ei ole mõtet vaeva näha.
 |
| Siit pöörasime tagasi. Mägi on seljataga |
Karjuste hüttidest allapoole saime juba kiirmarssi teha ning Vachagani tagasiminek läks ruttu. Madalamal oli ka enesetunne märksa parem. Saime jões natuke pesta ning elu tundus ilus. Paraku tuli viluda jõe äärest veel sadakond meetrit uuesti vertikaalis üles külasse tõusta. Keskpäevane palavus oli ka ilusti väljas, nii et Oviki majani jõudmise ajaks ei olnud üldse enam hea olla. Nii kui ma seal teed jõin, tekkis kohe uus reaktsioon kõhus ja tuli jälle vetsu joosta.
Ovik käis peale plaaniga jõe äärde ujuma minna. Ma küll veidi kahlesin, et kas jõe vesi on ujumiseks ikka soe ja nii edasi, aga need minu kahtlused teda muidugi ei mõjutanud. Kuna jõe ääres oli enne tõesti mõnusalt jahe olnud, siis olin selle mõttega täitsa nõus. Sergei ei hakanud ka eriti vastu vaidlema. Jõe äärde minek ei olnud aga sugugi lihtne. Sest kuigi tee iseeneses oli lühike, siis Ovikil oli vaja iga vastutulija juures seisma jääda ja midagi seletada. Vahepeal ka vaielda. Natuke tahtis ta meile oma pooleliolevat baari ka näidata. Läks juba üsna tüütuks. Käisime läbi ühe sõpsi juurest, kust Oviki kinnitusel sai maru head puskarit. Siis sõitsime Kapanisse, sest sealt sai õlut. Võtsime väga jäiga ja ebaviisaka positsiooni ja lasime endale mahla osta. Sõitsime veelkord tagasi külla, et paari sõbraga saaks kokku leppida, et ikka jõe äärde minek ja siis viimaks tõesti jõe äärde. "Kaifujem, kaifujem," mõmises Ovik uue ja popi venekeelse armeenia laulu refrääni.
Sadakond meetrit sellest kohast eemal, kus meie päeval olime olnud, asus tõesti üks kergelt ülespaisutatud tiigike, kus vesi ei olnud päris nii külm kui jões. Seal sai peale mõningast kõhklust ujuda küll, oli päris karastav.
Jõe ääres tehti siis üks kerge grillpidu a la Armeenia, mille käigus saime hakkama ühtaegu uskumatu vägiteo kui solvanguga - me tõepoolest ei joonud mitte tilkagi viina ega õlut ja sõime ka põhimõtteliselt kurki ja tomatit, sellal kui Ovik ja tema sõbrad kana grillisid. Paradoksaalne oli see, et Oviki esimene toost oli puhta looduse ja kauni koha terviseks, aga prügi loobiti ümberringi. Pärast küll tuli keegi hierarhias madalamal asuv külamees platsi puhastama, aga kui ta poole sellest kätte sai, mis maha visati, siis läks hästi.
Juttu aeti tule ääres muidugi erinevatel teemadel, aga ma distantseerusin sellest oma kesise keeleoskuse abil. Seetõttu on minu mälestused sellest õhtust ehk ka veidi vähem teravad kui Sergeil, kes ülisõbraliku seltskonnaga rohkem vaeva pidi nägema. Siiski jäi meelde, et nagu igal pool, tuli arutamisele küsimus, et mismoodi on elu Eestis ja Armeenias viimaste kahekümne aastaga muutunud. Armeenlased üldiselt tahtsid “vanu häid aegu” tagasi. Uurisin Ovikilt, et miks siis nüüd paha on ning vana andis üllatavalt terase vastuse – keegi ei oskavat midagi juhtida. Arvestades sealse rahva kalduvust iga tühiasja peale pooleks tunniks vaidlema jääda, voib see tõele üsna lähedal olla.
Tagasisõit oli omaette ooper. Ovik sai üle jõe auto juurde samamoodi nagu tulleski, ehk üle jões olevate kivide kõndides. Kuna need kivid väga suured ei olnud, Oviki kehaehitus aga akrobaatiat ei soosinud ning viinapitse oli võetud kaugelt üle kümne, oli see väike ime. Samas andis see kindlust, et väga purjus ta olla ei saanud. Lohutasin end mõttega, et tõenäoliselt sõidab Ovik üle päeva sarnases konditsioonis sedasama teed üles mäkke tagasi ja lasime ka end sõidutada. Ega erilisi kõrvalekaldeid sõidus ei esinenudki. Võibolla oleks talle arusaamatuks jäänud purjakil sõitmisega seotud probleemid, kui me neid talle selgitanud oleksime.
Tellimine:
Postitused (Atom)
