Head teed! P, 17.08

Hommikul ärkasime vara. Kuuest juba liikusime. Kuna raha oli otsas, mõtlesin seda BoG automaadist oma vahva Krediidipanga kaardiga juurde lüpsta. Paraku osutus keelevalik “English” automaadile arusaamatuks ja tuhm masin jooksis kokku. Õigemini andis veateate mingi JPG faili puudumisest ja näitas tavalist WinNT pilti. Oleks automaadil hiir olnud, siis oleksin ma saanud errorteate ära tappa. Paraku ei olnud sisendseadmete disainimisel selliseid olukordi ette nähtud, seega jäi minu kaart Batumisse. Oleks pidanud pilti tegema sellest ekraanist, aga ei tulnud pähe.

Tegelikult oli Batumist Tbilisi minek natuke vastumeelne. Kohe kõrval oli turvaline Türgi, ka Batumis ei olnud midagi viga (sinna oli visatud sõja jooksul ainult üks pomm). Korraks oli tunne, et võiks reedest lennukit Batumis rannas oodata. Tbilisi tee oli pikk, tolmune ja auklik, ning mis seal edasi teha, polnud ka teada.

Nihkusime mööda piiri äärt vaikselt Tbilisi poole. Midagi muud huvitavat ei mäleta, kui seda, et järsku tulid seda külateed pidi vastu Türgi rekkad. Teise taseme tee ikkagi. Huvitav, kas nad muidu ka sealtkaudu sõidavad (Armeeniasse on see otsetee)?

Õhtupoole blokeeris meil korraks üks lehmakari päris suurelt teed. Kuna juba päev läbi sõidetud, vahtisime lihtsalt tuima näoga pudulojuseid, kellega koos olime sunnitud samas taktis sõitma. Ega me kiirelt ei liikunud ka ilma lisatakistusteta. 100km Tbilissist, kui oli võimalus oma lennikipiletid 150EURi eest ümber vahetada, oli see parasjagu riskantne panus, sest aega lennukile jõudmiseks oli ainult 8h. Jaanas sai oma nõusoleku piletite vahetamiseks öelda eriti ebasobival hetkel, kui olime tupikusse jõudnud ja pidime natuke aega tagurpidi liikuma. Üldiselt oli muu liiklus natuke kiirem kui meie ca 20km/h.

Jõudsime siiski lennukile. Lennujaamas ootasid meid suursaadik Toomas Lukk ja meie transpordiga tegelenud Martin Karner. Et telefonitsi oli ümber tõstetud vaid neli piletit, pidi kassaneiu ülejäänuid käsitsi toksima, mis tal eriti kähku ei käinud. Nii jäid Siim, Tannar ja Valdo ootama järgmist lennukit kahe päeva pärast. Kuuldavasti oli neil lõbus.

Lennukis pidin oma gruusia telefoninumbril nö juhtme seinast tõmbama. Riias maandudes selgus, miks mulle PIN koodi ütlemine ära oli unustatud - kaart oli koodiga kaitsmata.