Petroskhatch ja Tatevi klooster. T, 29.07

Hommikul küllalt varakult lasime majast jalga. Käisime veel Gago juurest läbi, oli teine jõudnud juba bussiga Gorise otsa sõitma minna. Perenaine ei lasknud meid ilma hommikusöögita minema ja andis veel virsikuidki kaasa.

Seekord oli AA rajakirjeldus parem. Petroskhatchi küngas on küllalt lage ja seal õige raja leidmine ei olnud probleem. Tõusu oli kokku vast 500m, mis iseenesest oli alustuseks parasjagu, kuid murelikuks tegi künka madal kõrgus, vaid tiba üle 2000m. Aklimatiks oleks 2500 paremini sobinud. Igatahes jõudsime eriliste seiklusteta nii Petroskhatchile kui ka selle kaljusele eeltipule. Alla tulime pisut pikemat ringi pidi, kuid olime siiski pärastlõunaks "kodus" tagasi.



Lasime kõige palavama aja mööda ja läksime siis kloostrit uudistama.

Koolimaja õue peal natuke skulptuuri

Armeenias käies tekib alati see mure, et tahetakse näidata kõiki kirikuid ja kloostreid, mis millegi poolest erilised on. Kuna seal on neid juba alates aastast 300 suure hooga ehitatud, on neid erinevaidki väga-väga palju. Pärast kolmandat kirikut kaotan ma tavaliselt nende vastu huvi. Tatev jäi meie seekordse Armeenia reisi ainsaks pühakojaks ja oli ka külastust väärt. Ma ei oska suurt täpselt öelda, et mis Tatevis kõige-kõige tähtsam oli, aga kompleks oli

a) suur ja b) ilusas kohas

Tatev

ning c) üleni ornamentikat täis.



Lisaks oli tegemist kindlustatud kloostriga, mis oli ka päris põnev.



Õhtu käes, tagasi majja. Sergeil oli tarvis teha paar olulist kõnet, aga kuna tema oma telefoniga miskipärast helistada ei saanud ja minul oli aku tühjaks saamas, siis panime minu SIM kaardi tema telefoni. Pärast esimest PINi sisestamist meenus Sergeile, et vaja oleks minu PINi. Ma ei tea kas asi oli Sergei telefoni minu omast erinevas klahvistikus või veel milleski, igatahes kaks katset õiget PINi sisestada luhtusid. Vantsisime alla kloostri juurde tagasi, kus olime enne märganud internetipunkti. Tõeks osutusid minu halvimad kartused: internetipunktis ei olnud internetti. Seal ei olnud isegi telefoni.

Õnneks hakkas Sergei telefon õhtul tööle. Vist oli võrk enne liiga koormatud. Miski imelise tarkusesähvatuse tõttu olin ma enne reisi mõned olulised telefoninumbrid üles märkinud ja sain paluda Eestis oma PUK koodi otsinguid alustada. Paraku jäid need lõpuni edutuks ja tegin edasise Armeenia reisi ja natuke Gruusiat ilma telefonita läbi.