Sõit Mestiasse. E, 04.08

Järgmisel päeval oli äratus veel varem, juba kell 4, kui vaja minna lennujaama reisiseltsilistele vastu. Ootasime ja ootasime, Miša uuris, kas kari sakslasi võiks meie otsitavad isikud olla, aga ei kedagi. Hakkasime juba õue otsima minema, kui korraga oli suurte kottidega seltskond kohal. Nagu selgus, mitte täies koosseisus, sest ühe ohvri oli nõudnud mahajäänud pass ja teise hilinevad lennud. Igatahes pidid nad meid järgmisel päeval jälitama hakkama.

Laadisime oma bussi täis ja sõit Mestia poole algas. Kaarti vaadates ei osanud esialgu arvata, et see kestab hilise õhtuni. Vahemaad ei tundunud pikad, kuid teede läbitavust ei osanud hinnata. Seetõttu oli väike üllatus, kui peale Kutaisit näitasid sildid 30km Potisse, Musta mere äärde. Normaalne tee Mestiasse läks nimelt Abhaasia piiri äärest. Peatusi tegime Goris (Stalini kuju) ja Zugdidis (tomatid ja muu toidunänn). Sõitsime mööda Jvari paisjärve kallast ning bussijuhi makist tuli sobivalt mingi aaria, millest arusaadav oli “Sakartvelo, oo Sakartvelo”). Olid ilusad vaated küll.

Jvari paisjärv

Bussis tahtsin oma telefoni aku säästmiseks välja lülitada, siis meenus PIN koodi vajadus. Peale esialgset reaktsiooni meenus mulle Irma visiitkaart, nii et kes iganes Tbilisi kesklinnas majutust otsib, helistage julgesti +995 32 98 59 44. Paraku saabus sõnumiga ootamatu vastus “pin kodi ni znaem”. Mis siis ikka, telefon kestab mul säästlikult tarbides üle nädala.

Vastu ööd jõudsime Mestiasse, kus meid vähemalt minule ootamatult ootas Miša juures selline majutus, et kõigi jaoks jagus koguni voodeid. Nagu keegi ütles: “Vot selline alpinism mulle meeldib!”

Õhtusöök on vägev, suutsime vaevu poole ära süüa.