Tbilisi. P, 03.08

Kell 5.45 heliseb telefon - hotelli valvelaud ajab mind üles.Sergei on juba lennujaama läinud. Võtan oma seitse asja ja kolin mugavast Metropolist välja. Nüüdsest alates ootab telk.

Varahommikune Jerevan on märksa mõnusam kui päevane – liiklust ei ole, ainsad hingelised on vihased koerad, keda villaomanikud karjadena peavad. Õnneks aedades sees.

Bussijaamas kohtusin jällegi Oskarasega, kel oli seekord kaasas Atis, sõber Lätist. Mõlemad üllatasid mind eesti keele purssimisega, millele minul oli vastu panna ainult roostes läti keel. Okaras seevastu rääkis ka lätit vabalt, nagu selgus, on ta ema poolt lätlane. Kohalike stereotüüpide kinnistamiseks olime kõik ka sobivalt ühesugust heledat karva juustega.

Reis Tbilisisse oli sündmustevaene, märkida võib vaid kolmetunnilist ootamist piiril. Oskaras rääkis oma Armeenias elamise ajal tehtud reisidest Iraani ja Süüriasse, tõstes sellega veelgi minu huvi Iraani vastu. Huvitav oli näha pikka järjekorda Türgi rekkadest, mis ootasid sissepääsu Armeeniasse. Mis teha, kui ise on vaja oma piirilõiku kinni hoida. Gruusia piirivalvur küsis üle, mis külmrelva röntgen talle minu kotis näitas. Kuidas kirka vene keeles on, ei meenunud, kuid seletus, et seda kasutatakse mägedes ronimiseks, lasi mind riiki.

Tbilissis otsisin üles Miša, kelle telefoninumbri Valdo mulle õnneks edastanud oli. Miša paigutas mind oma naabrite viisakasse kodumajutusse, kus 50 lari (350EEK) eest oli mul oma tuba ja internet. Vinge.

Tahtsin Tbilisis oleku jooksul lõpuks korda saada oma telefoniprobleemid ning uurisin pererahvalt, kust endale kõnekaarti hankida. Selgus, et pühapäeval ei saa. Aga selgus ka, et üks tütardest võib mulle selle müüa. VIIE lari eest, seletab teine, vene keelt oskav tütar hästi selgelt ja aeglaselt ning teeb turistile igaks juhuks selgitava käemärgi ka. Viis lari on ok, uurin kõneaja kohta. Selle laadimine pidavat käima spetsiaalselt sissemakseautomaadist, aga ka selle pisikese mure lahendab mulle kaarti müüv tüdruk. Saan Gruusia telefoninumbri omanikuks. Ma ei tea, kuidas see pärast eelnevat telefonijama võimalik on, aga kahe silma vahele jääb üks pisidetail – PIN.

Igatahes oli mul sestpeale töötav telefon, mille abil otsisin üles rongipileteid ostma länud Oskarase ja Atise. Neil oli õhtuni aega, käisime mööda Tbilisit ringi. Oskarasel oli Tbilisis mingi tuttav tüdruk, kelle isa tegi meile väikse linnaeksursiooni. Võrreldes kahe aasta tagusega oli asi selgelt paremaks läinud. Ladasid ja Zigulisid oli liikluspildis märksa vähem. Taksofonid olid küll endiselt samasugused, kuid enamus noort rahvast kasutas minu mitte väga vanast telefonist uuemaid ja läikivamaid, nii et vanu taksofone võib seal ilmselt kaua näha. Kerjuste asemel tunglesid vähemalt Rustavelil turistid, mh tõmmunahalised usakad, kel püksitagumikud põlvini. Elu oli edasi läinud.