Hommik algas äreva teatega – Osseetias oli sõjaks läinud, venelased pommitasid Gorit. Wtf? Kohe oli selge, et Osseetia piiril olev Kazbegi on äärmiselt ebatõenäoline. Esialgu liikus mõte veel selles suunas, et kohe kõrval on Tetnuldi, ligi 5000 lumine ja ilus tipp. Me ei osanud veel suuremat konflikti kahtlustada, Osseetias käis mingi madin pidevalt ning pommid Gorile võisid olla eksitus. Siis ma Gruusia teedevõrgu kaarti veel peast ei teadnud.
Esimene mõte oli siiski aklimati jätkamine, panime oma asjad bussi peale ja sõitsime piirivalvurite juurde. Kavandatud suunale (Gulba) meid ei lubatud, kuid kuna Miša tundis kohalikke olusid väga hästi, ei olnud erilist muret teise mäe valimisega.
See päev oli tõsiselt raske eelkõige selle pärast, et esimest korda oli täisvarustus seljas. Minul arvatavasti ligi 25 kilo - lennukile minnes kaalus mu kott 22kg+käsipagas, Mestiasse ei jäänud ilmselt üle 5kg, samas lisandus ühe päeva üks toidukord ja 50m köis, kokku samuti ca 5kg. Ka oli päike üsna valus ja mägi allikavaba. Kuskil esimese kilomeetri järel sai selgeks veel üks väga segav faktor. Seljakoti puusavööd ei olnud võimalik nii lühikeseks teha, et raskus täielikult puusadele jääks. Ferrino suurepärane idee teha 4(!!!) kohast reguleeritava pikkusega puusavöö tähendas nelja erinevat reguleerimiskohta, mis igaüks 5cm pikkust lisas. Lühikesel distantsil ei olnud see puudus kunagi silma torganud, sest rihm käis peaaegu nii lühikeseks nagu vaja. Mäkke minnes tundsin teravat vajadust veel 5 vähemsentimeetri järgi, sest selg ei olnud nõus eriti palju koormat kandma. Mõte töötab ikka paremini, kui miski akuutne probleem torkimas on, nii painingi järgmise puhkepausi ajal vöö pandla asemel karabiiniga kinni. Sealt edasi läks liikumine märksa lihtsamaks.
Vahepeal saime järgemööda Eestist sõnumeid. Kuulasin ka ise, kuidas kotis vahepeal telefon laulis, kuid mis ikka teha, kui parasjagu vaja hoopis mäge mööda edasi ronida. Hiljem sain isalt sõnumi, et tema meelest on asi väga tõsine ja peaksime sealt ära tulema. Tagantjärgi tuleb öelda, et tal oli õigus, aga mäe otsa minnes ei osanud seda kuidagi ette näha. Iga äreva teate pärast ei saa kõiki asju katki jätta, sest nii ei jõua ka kuhugi.
Ööbisime ca 2300 peal, sest lõplik laagripaik 3000 peal oli õhtuks veel väga kaugel. Probleem oli veega, käisime viiekesi seda tükk maad altpoolt veekottidega toomas. Makaroniroog ja rosinakissell maitsesid pärast rasket päeva ülihästi.
Mina magasin sügavalt, paljud teised kuulsid öösel lennukeid üle lendamas.
Algas olümpia.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar