 |
| Mina Ushba taustal |
Minekul juhtus naljakas seik. Olin juba peaaegu laagris, kiiremad olid sinna juba oma asjad maha visanud ja harja peale roninud, et teiste tulekut näha. Nagin üleval Siimu, kes äkki väga kiiresti mäest alla hakkas jooksma. Siis märkasin päris suurt veerevat kivi, millele ta järgi sööstis ja imestasin tema tahtmist nõlva peal kivi kinni püüda - all ei olnud kedagi, keda see ohustanud oleks. Viimane hüpe kivi suunas oli juba päris meeleheitlik, ning siis jõudis mulle kohale tema hea motivatsiooni põhjus - tegemist ei olnud mitte kiviga, vaid Siimu suurepärase digipeegliga. Igatahes kätte ta selle sai, ehkki kiirused olid juba päris suured.
Alles lõuna paiku olime laagris 3030m kõrgusel. Ka seal polnud vett, kuid selle järgi tuli vähem kui 100m alla minna. Kogu lõuna kulus saatkonnaga suhtlemise peale, Valdo selgitas kus ja kes me oleme. Uudised olid kurjad – pommitati Gorit, Potit, Zugdidit. Visati nalja teemal seitse aastat Tiibetis/Svaneetias.
Pärast laagri sisseseadmist alustasime treeningutega. Osa grupist läks kaljudele lihtsalt ronima, teine pool Valdo juhtimisel seongus liikumist harjutama. Plaanisime hiljem vahetust, aga Valdo tegutses väga põhjalikult, naastes oma grupiga alles hilja õhtul. Me siis nii kaua ronisime. Kalju oli päris huvitav, ülimalt teravate nukkidega. Nii mõnigi sai käe veriseks.
Kaljuronimise ajal helistati mulle saatkonnast. Selgitasin, et olen Valdo grupis, Svaneetias. Kuigi saatkonna kõnedest Valdoga oli juba paar tundi möödas, teatati mulle, et nad päris täpselt ei tea, kus Svaneetia on. Võisin neile rõõmuga öelda, et oleme rahulikus kohas mägedes, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel, mõni km Vene piirist eemal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar