Kirjutan siia üles viimase Armeenia/Gruusia reisi muljed, sest neid on palju ja päris mitmed on reisist kuulda tahtnud ja kõikidele ma tervet juttu rääkida ei jaksa. Endal ka hea meenutada kunagi.
Suurem osa juttu on mälu järgi, tegin liiga vähe märkmeid. Seetõttu ei ole kõik võibolla alati täiesti täpne, pealegi näeb iga osaline asju üsna erinevalt. Samuti ei ole mul meeles poolte toitude ja jookide nimesid, kõiki kellaaegu, kõrgusi ja muud sellist infot. Paraku ka osade inimeste nimed ei pruugi olla alati meelde jäänud. Osaliste täpsustavad kommentaarid on seega oodat.
Olin Gruusias ja Armeenias põgusalt käinud ka 2006. aastal.
Pilte Armeeniast ja Gruusiast
teisipäev, 19. august 2008
Praha. L, 26.07
"This is the final call to the Czech Airlines flight to Prague.."
"Oota, vaatame veel selle xkcd koomiksi ära.. nii, lähme." Sergei lükkas läppari kokku, haarasime oma asjad ja ronisime viimastena lennukile.
Jerevani lennuni oli Prahas viis tundi aega, niisiis vahetasime 50EURi kohalikesse ühikutesse (spredi 12%), viisime pakid hoidu ja sõitsime linna. Praha oli laupäevaselt tühi ja uskumatult vaikne. Vinohradis ei paistnud esialgu hingelistki, kuid leidsime puude vahelt siiski ühe söögikoha. Õlu oli hea ja odav, liha aga laskis end oodata, sest iga teenindaja oli iseenda peremees ja lihapoisil jäi natuke selgusetuks, mida õllepoiss liha kohta öelnud oli. Kui liha viimaks saabus, pistsime selle mõne minutiga nahka.
Tagasi lennujaama, selgus ebameeldiv tõde, et pagasihoid maksis 6 EURi per kott, mitte kokku, mis lubas Sergeil avaldada arvamust tšehhide kohta. Arvestades meie kolme pisikest kotti, oli kulutus natuke tarbetu.
Lennust ei meenu muud, kui Airbusi ekraanid, mis lennuki asukohta näitasid. Lendasime küllaltki sinkavonka Jerevani kohale, vältides miskipärast Türgi õhuruumi. Maandumisel eriti ei plaksutatudki.
Sergei arvamus, et lennujaama on VIP vastuvõtt organiseeritud, osutus õigeks. Kohe sisenemisel seisis neiu nimesildiga, ning sõitsime autoga passikontrolli. Viisa (35EUR) saamisel tõrkeid ei tekkinud, ning tund pärast saabumist võisime juba hotellis põõnata.
"Oota, vaatame veel selle xkcd koomiksi ära.. nii, lähme." Sergei lükkas läppari kokku, haarasime oma asjad ja ronisime viimastena lennukile.
Jerevani lennuni oli Prahas viis tundi aega, niisiis vahetasime 50EURi kohalikesse ühikutesse (spredi 12%), viisime pakid hoidu ja sõitsime linna. Praha oli laupäevaselt tühi ja uskumatult vaikne. Vinohradis ei paistnud esialgu hingelistki, kuid leidsime puude vahelt siiski ühe söögikoha. Õlu oli hea ja odav, liha aga laskis end oodata, sest iga teenindaja oli iseenda peremees ja lihapoisil jäi natuke selgusetuks, mida õllepoiss liha kohta öelnud oli. Kui liha viimaks saabus, pistsime selle mõne minutiga nahka.
Tagasi lennujaama, selgus ebameeldiv tõde, et pagasihoid maksis 6 EURi per kott, mitte kokku, mis lubas Sergeil avaldada arvamust tšehhide kohta. Arvestades meie kolme pisikest kotti, oli kulutus natuke tarbetu.
Lennust ei meenu muud, kui Airbusi ekraanid, mis lennuki asukohta näitasid. Lendasime küllaltki sinkavonka Jerevani kohale, vältides miskipärast Türgi õhuruumi. Maandumisel eriti ei plaksutatudki.
Sergei arvamus, et lennujaama on VIP vastuvõtt organiseeritud, osutus õigeks. Kohe sisenemisel seisis neiu nimesildiga, ning sõitsime autoga passikontrolli. Viisa (35EUR) saamisel tõrkeid ei tekkinud, ning tund pärast saabumist võisime juba hotellis põõnata.
Jerevan. P, 27.07
Kuna saabumine oli eelmisel ööl küllaltki hiliseks jäänud, magasin kaua. Sergei läks siiski juba hommikul varakult oma tööasju tegema. Minu ärkamise ajaks oli igatahes päev täies hoos ja õues palavus käes. Päikeseprille, -kreemi ja kübarat kasutades läksin uurima, kust saada kohalikku raha ja riigi kaarti. Esimene samm hästikonditsioneeritud "Metropolist" välja oli kui saunalavale. Palavust oli üle 35C, kerge tuuleke ei teinud olukorda paremaks, vaid hullemaks, sest puhus grillivat õhku peale. Tundsin kübara üle siirast rõõmu.
Adventure Armenias (AA) mainitud turistiinfokeskust Republic Square'il igatahes ei olnud. Küll olid seal raamatupoed, aga need olid pühapäeva puhul rangelt suletud. Miskipärast võttis aega ka valuutavahetuse leidmine, aga kui pärast Sergei töötegemise lõppu selle leidsime, siis oli spredi vähemalt hea - 300/302 ehk kõigest 0.66%. Huvitav, kas armeenlased armastavad oma raha kiirelt hard currencyks ümber vahetada?
Pärast väikest ekskurssi linnas ja ajaloomuuseumis proovisime oma vanu Armeenia sõpru üles leida. Artak teatas, et teda pole linnas, kuid andis ühe oma vabatahtliku, leedukas Oskarase numbri. See ei töötanud. Samuti ei töötanud neli muud teadaolevat armeenlaste numbrit. Nimekirjas viimane oli Arevik, ning tema õnneks ka vastas. Pärast pisikest selgitamist ja meeldetuletust, kellega tegu, õnnestus tema abiga Jerevanis viibivad tuttavad isikud kätte saada. Miskipärast tulid kohale ainult tüdrukud. Poistel kas kaheaastane sõjaväeteenistus või pere või muidu väga kiire. Arevik võttis kaasa ka oma kaks õdedest sõbrannat. Nagu hiljem selgus, oli õdesid kokku tegelikult lausa viis!
Ühiselt kohvikus istudes peeti meie Lõuna-Armeenia plaani ebarealistlikuks (põhiargumendiks olid halvad teed, mis pidid mitu päeva võtma). Siiski tegime tüdrukute abiga kindlaks, millisest bussijaamast meie marsa homme hommikul minema pidi. Vedas, peaaegu kohe hotelli vastast üle jõe. Saime põgusalt kokku ka Oskarasega, et Artaki pakutud öömajast vabatahtlike juures viisakalt ära öelda. Oskaras oli huvitav reisisell, temast veel hiljem.
Õhtul tegime veidi tutvust Jerevani öise eluga. Üldiselt lõbus ja tore lõunamaine linn. Kohalikud ennast päeval suurt liigutada ei viitsi ja ilmuvad välja alles õhtuks. Muuhulgas toimub linna keskväljakul igal õhtul tunni aja jooksul purskkaevude juures miski värvimuusika etendus, mida terve väljakutäis inimesi (mitu tuhandet) vaatama koguneb. Läksime ka, oli täitsa lahe.
Naljakas oli vaadata, et vanimal õel, Karinal, oli igas kohas, kuhu me ka ei läinud, mõni sõber ees. Tüdruk on vist jõudnud väga palju kohvikutes-klubides käia. Ise ta ütles, et õpib Moskvas ja kasutab suvevaheaega täielikult pidutsemiseks.
Igatahes mitte väga hilja läksime hotelli tagasi plaaniga hommikul varakult sõit Armeenia lõunaossa ette võtta.
Adventure Armenias (AA) mainitud turistiinfokeskust Republic Square'il igatahes ei olnud. Küll olid seal raamatupoed, aga need olid pühapäeva puhul rangelt suletud. Miskipärast võttis aega ka valuutavahetuse leidmine, aga kui pärast Sergei töötegemise lõppu selle leidsime, siis oli spredi vähemalt hea - 300/302 ehk kõigest 0.66%. Huvitav, kas armeenlased armastavad oma raha kiirelt hard currencyks ümber vahetada?
Pärast väikest ekskurssi linnas ja ajaloomuuseumis proovisime oma vanu Armeenia sõpru üles leida. Artak teatas, et teda pole linnas, kuid andis ühe oma vabatahtliku, leedukas Oskarase numbri. See ei töötanud. Samuti ei töötanud neli muud teadaolevat armeenlaste numbrit. Nimekirjas viimane oli Arevik, ning tema õnneks ka vastas. Pärast pisikest selgitamist ja meeldetuletust, kellega tegu, õnnestus tema abiga Jerevanis viibivad tuttavad isikud kätte saada. Miskipärast tulid kohale ainult tüdrukud. Poistel kas kaheaastane sõjaväeteenistus või pere või muidu väga kiire. Arevik võttis kaasa ka oma kaks õdedest sõbrannat. Nagu hiljem selgus, oli õdesid kokku tegelikult lausa viis!
 |
Ühiselt kohvikus istudes peeti meie Lõuna-Armeenia plaani ebarealistlikuks (põhiargumendiks olid halvad teed, mis pidid mitu päeva võtma). Siiski tegime tüdrukute abiga kindlaks, millisest bussijaamast meie marsa homme hommikul minema pidi. Vedas, peaaegu kohe hotelli vastast üle jõe. Saime põgusalt kokku ka Oskarasega, et Artaki pakutud öömajast vabatahtlike juures viisakalt ära öelda. Oskaras oli huvitav reisisell, temast veel hiljem.
Õhtul tegime veidi tutvust Jerevani öise eluga. Üldiselt lõbus ja tore lõunamaine linn. Kohalikud ennast päeval suurt liigutada ei viitsi ja ilmuvad välja alles õhtuks. Muuhulgas toimub linna keskväljakul igal õhtul tunni aja jooksul purskkaevude juures miski värvimuusika etendus, mida terve väljakutäis inimesi (mitu tuhandet) vaatama koguneb. Läksime ka, oli täitsa lahe.
Naljakas oli vaadata, et vanimal õel, Karinal, oli igas kohas, kuhu me ka ei läinud, mõni sõber ees. Tüdruk on vist jõudnud väga palju kohvikutes-klubides käia. Ise ta ütles, et õpib Moskvas ja kasutab suvevaheaega täielikult pidutsemiseks.
Igatahes mitte väga hilja läksime hotelli tagasi plaaniga hommikul varakult sõit Armeenia lõunaossa ette võtta.
Jerevan-Sisian-Tatev. E, 28.07
Hommikul kaheksast jalutasime kõigepealt üle silla, et bussijaam üles otsida ja marsade kohta uurida. Sisiani marsa oligi olemas, mõned sõitjad ka juba ootamas. Hind 2200AMD, ehk ca 70EEK. distants minu teada üle 200 km ja mitte mööda siledaid teid. Kiirelt tagasi, otsisime esimese avatud raamatupoe, kus müüjate halastamatu torkimise peale ka üks Armeenia kaart leiti.
Hüppasime läbi ka toidupoest, kust 3000AMD (100 EEK) eest sain 0,3l Fanta ja paki kuivataud aprikoose. Suhtelised hinnad olid tõesti huvitavad. Siis kiirelt hotelli, asjad selga ja tagasi bussijaama. Nagu selgus, 10 min liiga hilja. Aga järgmine marsa oli juba ees ja üks reisijagi olemas. Mis siis ikka, painime kotid sisse ja istusime puu alla maha, et järgmist 11 sõitjat oodata. Senikaua sisustas meie mõned ootetunnid üks marsajuhtidest, kes samuti reisijaid ootas ja arendas peamiselt Sergeiga vestlust tarbijakaupade hindadest ja erinevatest maksusüsteemidest viimastel dekaadidel. Lõpuks tunnistas ausalt üles, et nõukaaeg meeldis talle rohkem.
Tee Sisiani oli erivenavalt tüdrukute räägitust täiesti ok. Vahepeal tegime peatuse söögikohas, mis väljanägemiselt võinuks vabalt asuda Tallinn-Tartu tee veerel. Vaate poolest oli muidugi võrreldamatult parem.
Sisianis pidime natuke aega taksot kauplema. Ametlik takso küsis Tatevi eest 10k, mis meie arust oli pisut palju. Lambitaksist küsis 12k. Wtf? Järgmisele mainisime eelnevalt kuuldud 10k, mispeale lubati ka 10k eest kohale viia. Teed pidavat kohutavad olema. Kauplesime veel edasi, et küla all asuv Saatanasild oleks äkki odavam (minu teada pidi sealt edasi raskeim lõik olema). Leppisime kokku 8k peale. Ehk oleks veelgi kaubelda andnud, sest hind oli meie mõlema meelest siiski paljuvõitu, kuid üks hasartne vanamees - “ei ole 40km, 60 on, ma olin seal eile” - istus meil kukil ja tundis ilmselgelt rõõmu omalt poolt argumentide lisamisest. "Ma ütlen teile, need teed on sellised, et ainult loll sõidaks 10k eest Tatevisse!" kõlas veel kuklas, kui taksosse istusime.
Tunnike tõesti auklikku, kuid kaugeltki mitte lootusetult halba teed pidi ja olimegi kohal. Taksist oli suht ok tegelane, kellega Sergei sai ka juttu aetud. Põlluharimist pidas perspektiivituks (".. seitse aastat pole õiget saaki saadud, idioodid," viibates põllul töötava kombaini poole).
Saatanasild oli iseenesest üks sügav kuristik, mille põhjas Vorotani jõgi lookles. Põhiline huviobjekt oli mineraalveest paisutatud ujumisbassein, mis oli rahvast pilgeni täis. Basseini ääres kohtasime kahte suht ebameeldivat nolki, kellest üks oli kõige jubedam skolioosijuhtum, mida mina näinud olen ja teine oli lihtsalt purjus. Need “sõbrad” suutsid üsna kiiresti jõuda "tere ameeriklased" juurest "teie olete siin meie külalised ja meie näitame teile kõike seda ilu siin ümber ja kuidas te siis nüüd ei maksa?"-ni. Peletasime nad kähku eemale ja üritasime sillalt esimest korda Adventure Armeniat rakendada. Rada number 21 kulges originaalis ülevalt külast läbi karjamaade alla vana kloostri varemeteni ja sealt jõge pidi sillani. Arvasime, et on tagurpidi ka läbitav.
Jalgrada silla juurest oli küllaltki järsul nõlval, nii et õige pea õngitsesin oma käimiskepid kotist välja. Jões nägime üht vesiroti mõõtu elukat suurima rahuga solberdamas, meie kohalolek teda ei häirinud. Õige pea jõudsime kohani, kus kaljusein ja jõgi said kokku, ehk et meie rada lõppes otsa. Kaardi järgi pidanuks kuskil olema jõeületuskoht, kuid seda ei paistnud. Uurisin pingsalt kaarti ja avastasin, et rada oli märgitud kaljuastangu peale, mitte selle alla. Orienteerumisviga kirudes panime tuldud teed tagasi (nägime ühte väga peenikest ja väga väledat madu. Aga no worries, AA ütleb, et 29st Armeenia maoliigist vaid 4 on mürgised). Võtsime siis selle raja, mis läks kalju pealt. 100m minekut ja rada lõppes lootusetult võsas. Käisime natuke aega ringi paremaid võimalusi otsimas, aga siis otsustasin, et aitab naljast ja läheme lihtsalt autoteed mööda üles külla.
Umbes kolmanda serpentiini võtmise järel võisime ülevalt veenduda, et õige rada kloostri juurde oli ikkagi see, mida mööda me esialgu läksime. Jõeületuskoht oli ülevalt palju paremini näha kui alt võsast. Samas kaardi peal oli rada väga selgelt järsaku kõrgemale osale maalitud. Brr. Kaks tundi ja kümmekond serpentiini hiljem, kui külani oli veel 2-3 km, tuli tagant üks kohalikke kutte täis villis, mis meid peale võttis. Erinevalt päeval nähtud tüüpidest oli tegu väga lahedate sellidega. Kiirelt lahenes ka öömaja probleem, sest autojuhi (Jerem) vanemad pidasid vastavat asutust. Nii kohtusimegi Gago nimelise kohaliku bussijuhiga, kellel oli turistide majutamiseks lausa eraldi majapidamine (vististi ei ole ka Tatevis rahvaarv kasvav..). Võtsime majas kallima toa, kuna seegi maksis vaid 3500AMD (120EEK) kummalegi. Selle eest oli meil terve maja koos suure aia ja sooja veega, aga mitte toit, nagu hiljem selgus.
Õhtusöök oli koos pererahvaga. Peale Jeremi oli peres veel teisigi lapsi, kuid need olid kõik Moskvas või Jerevanis tööl. Sõime mitmesuguseid kohalikke toite, mis olid peamiselt taimset päritolu või siis piimast. Gago käis peale, et me prooviksime ka kohaliku 60-kraadist õunaviina. Peale pitsi võtmist teatas kavalalt, et kombeks on võtta vähemalt kolm! Ilma eriliste toostideta need kolm siis õhtusöögi sisse mahtusid ka. Gago hundijalaveel ei olnud mingit erilist rõvedat maitset või lõhna ning märgatavat mõju selle võtmine ka ei avaldanud, ei õhtul ega hommikul.
Hüppasime läbi ka toidupoest, kust 3000AMD (100 EEK) eest sain 0,3l Fanta ja paki kuivataud aprikoose. Suhtelised hinnad olid tõesti huvitavad. Siis kiirelt hotelli, asjad selga ja tagasi bussijaama. Nagu selgus, 10 min liiga hilja. Aga järgmine marsa oli juba ees ja üks reisijagi olemas. Mis siis ikka, painime kotid sisse ja istusime puu alla maha, et järgmist 11 sõitjat oodata. Senikaua sisustas meie mõned ootetunnid üks marsajuhtidest, kes samuti reisijaid ootas ja arendas peamiselt Sergeiga vestlust tarbijakaupade hindadest ja erinevatest maksusüsteemidest viimastel dekaadidel. Lõpuks tunnistas ausalt üles, et nõukaaeg meeldis talle rohkem.
Tee Sisiani oli erivenavalt tüdrukute räägitust täiesti ok. Vahepeal tegime peatuse söögikohas, mis väljanägemiselt võinuks vabalt asuda Tallinn-Tartu tee veerel. Vaate poolest oli muidugi võrreldamatult parem.
Sisianis pidime natuke aega taksot kauplema. Ametlik takso küsis Tatevi eest 10k, mis meie arust oli pisut palju. Lambitaksist küsis 12k. Wtf? Järgmisele mainisime eelnevalt kuuldud 10k, mispeale lubati ka 10k eest kohale viia. Teed pidavat kohutavad olema. Kauplesime veel edasi, et küla all asuv Saatanasild oleks äkki odavam (minu teada pidi sealt edasi raskeim lõik olema). Leppisime kokku 8k peale. Ehk oleks veelgi kaubelda andnud, sest hind oli meie mõlema meelest siiski paljuvõitu, kuid üks hasartne vanamees - “ei ole 40km, 60 on, ma olin seal eile” - istus meil kukil ja tundis ilmselgelt rõõmu omalt poolt argumentide lisamisest. "Ma ütlen teile, need teed on sellised, et ainult loll sõidaks 10k eest Tatevisse!" kõlas veel kuklas, kui taksosse istusime.
Tunnike tõesti auklikku, kuid kaugeltki mitte lootusetult halba teed pidi ja olimegi kohal. Taksist oli suht ok tegelane, kellega Sergei sai ka juttu aetud. Põlluharimist pidas perspektiivituks (".. seitse aastat pole õiget saaki saadud, idioodid," viibates põllul töötava kombaini poole).
Saatanasild oli iseenesest üks sügav kuristik, mille põhjas Vorotani jõgi lookles. Põhiline huviobjekt oli mineraalveest paisutatud ujumisbassein, mis oli rahvast pilgeni täis. Basseini ääres kohtasime kahte suht ebameeldivat nolki, kellest üks oli kõige jubedam skolioosijuhtum, mida mina näinud olen ja teine oli lihtsalt purjus. Need “sõbrad” suutsid üsna kiiresti jõuda "tere ameeriklased" juurest "teie olete siin meie külalised ja meie näitame teile kõike seda ilu siin ümber ja kuidas te siis nüüd ei maksa?"-ni. Peletasime nad kähku eemale ja üritasime sillalt esimest korda Adventure Armeniat rakendada. Rada number 21 kulges originaalis ülevalt külast läbi karjamaade alla vana kloostri varemeteni ja sealt jõge pidi sillani. Arvasime, et on tagurpidi ka läbitav.
 |
Jalgrada silla juurest oli küllaltki järsul nõlval, nii et õige pea õngitsesin oma käimiskepid kotist välja. Jões nägime üht vesiroti mõõtu elukat suurima rahuga solberdamas, meie kohalolek teda ei häirinud. Õige pea jõudsime kohani, kus kaljusein ja jõgi said kokku, ehk et meie rada lõppes otsa. Kaardi järgi pidanuks kuskil olema jõeületuskoht, kuid seda ei paistnud. Uurisin pingsalt kaarti ja avastasin, et rada oli märgitud kaljuastangu peale, mitte selle alla. Orienteerumisviga kirudes panime tuldud teed tagasi (nägime ühte väga peenikest ja väga väledat madu. Aga no worries, AA ütleb, et 29st Armeenia maoliigist vaid 4 on mürgised). Võtsime siis selle raja, mis läks kalju pealt. 100m minekut ja rada lõppes lootusetult võsas. Käisime natuke aega ringi paremaid võimalusi otsimas, aga siis otsustasin, et aitab naljast ja läheme lihtsalt autoteed mööda üles külla.
Umbes kolmanda serpentiini võtmise järel võisime ülevalt veenduda, et õige rada kloostri juurde oli ikkagi see, mida mööda me esialgu läksime. Jõeületuskoht oli ülevalt palju paremini näha kui alt võsast. Samas kaardi peal oli rada väga selgelt järsaku kõrgemale osale maalitud. Brr. Kaks tundi ja kümmekond serpentiini hiljem, kui külani oli veel 2-3 km, tuli tagant üks kohalikke kutte täis villis, mis meid peale võttis. Erinevalt päeval nähtud tüüpidest oli tegu väga lahedate sellidega. Kiirelt lahenes ka öömaja probleem, sest autojuhi (Jerem) vanemad pidasid vastavat asutust. Nii kohtusimegi Gago nimelise kohaliku bussijuhiga, kellel oli turistide majutamiseks lausa eraldi majapidamine (vististi ei ole ka Tatevis rahvaarv kasvav..). Võtsime majas kallima toa, kuna seegi maksis vaid 3500AMD (120EEK) kummalegi. Selle eest oli meil terve maja koos suure aia ja sooja veega, aga mitte toit, nagu hiljem selgus.
Õhtusöök oli koos pererahvaga. Peale Jeremi oli peres veel teisigi lapsi, kuid need olid kõik Moskvas või Jerevanis tööl. Sõime mitmesuguseid kohalikke toite, mis olid peamiselt taimset päritolu või siis piimast. Gago käis peale, et me prooviksime ka kohaliku 60-kraadist õunaviina. Peale pitsi võtmist teatas kavalalt, et kombeks on võtta vähemalt kolm! Ilma eriliste toostideta need kolm siis õhtusöögi sisse mahtusid ka. Gago hundijalaveel ei olnud mingit erilist rõvedat maitset või lõhna ning märgatavat mõju selle võtmine ka ei avaldanud, ei õhtul ega hommikul.
Petroskhatch ja Tatevi klooster. T, 29.07
Hommikul küllalt varakult lasime majast jalga. Käisime veel Gago juurest läbi, oli teine jõudnud juba bussiga Gorise otsa sõitma minna. Perenaine ei lasknud meid ilma hommikusöögita minema ja andis veel virsikuidki kaasa.
Seekord oli AA rajakirjeldus parem. Petroskhatchi küngas on küllalt lage ja seal õige raja leidmine ei olnud probleem. Tõusu oli kokku vast 500m, mis iseenesest oli alustuseks parasjagu, kuid murelikuks tegi künka madal kõrgus, vaid tiba üle 2000m. Aklimatiks oleks 2500 paremini sobinud. Igatahes jõudsime eriliste seiklusteta nii Petroskhatchile kui ka selle kaljusele eeltipule. Alla tulime pisut pikemat ringi pidi, kuid olime siiski pärastlõunaks "kodus" tagasi.
Lasime kõige palavama aja mööda ja läksime siis kloostrit uudistama.
Armeenias käies tekib alati see mure, et tahetakse näidata kõiki kirikuid ja kloostreid, mis millegi poolest erilised on. Kuna seal on neid juba alates aastast 300 suure hooga ehitatud, on neid erinevaidki väga-väga palju. Pärast kolmandat kirikut kaotan ma tavaliselt nende vastu huvi. Tatev jäi meie seekordse Armeenia reisi ainsaks pühakojaks ja oli ka külastust väärt. Ma ei oska suurt täpselt öelda, et mis Tatevis kõige-kõige tähtsam oli, aga kompleks oli
a) suur ja b) ilusas kohas
ning c) üleni ornamentikat täis.
Lisaks oli tegemist kindlustatud kloostriga, mis oli ka päris põnev.
Õhtu käes, tagasi majja. Sergeil oli tarvis teha paar olulist kõnet, aga kuna tema oma telefoniga miskipärast helistada ei saanud ja minul oli aku tühjaks saamas, siis panime minu SIM kaardi tema telefoni. Pärast esimest PINi sisestamist meenus Sergeile, et vaja oleks minu PINi. Ma ei tea kas asi oli Sergei telefoni minu omast erinevas klahvistikus või veel milleski, igatahes kaks katset õiget PINi sisestada luhtusid. Vantsisime alla kloostri juurde tagasi, kus olime enne märganud internetipunkti. Tõeks osutusid minu halvimad kartused: internetipunktis ei olnud internetti. Seal ei olnud isegi telefoni.
Õnneks hakkas Sergei telefon õhtul tööle. Vist oli võrk enne liiga koormatud. Miski imelise tarkusesähvatuse tõttu olin ma enne reisi mõned olulised telefoninumbrid üles märkinud ja sain paluda Eestis oma PUK koodi otsinguid alustada. Paraku jäid need lõpuni edutuks ja tegin edasise Armeenia reisi ja natuke Gruusiat ilma telefonita läbi.
Seekord oli AA rajakirjeldus parem. Petroskhatchi küngas on küllalt lage ja seal õige raja leidmine ei olnud probleem. Tõusu oli kokku vast 500m, mis iseenesest oli alustuseks parasjagu, kuid murelikuks tegi künka madal kõrgus, vaid tiba üle 2000m. Aklimatiks oleks 2500 paremini sobinud. Igatahes jõudsime eriliste seiklusteta nii Petroskhatchile kui ka selle kaljusele eeltipule. Alla tulime pisut pikemat ringi pidi, kuid olime siiski pärastlõunaks "kodus" tagasi.
 |
Lasime kõige palavama aja mööda ja läksime siis kloostrit uudistama.
 |
| Koolimaja õue peal natuke skulptuuri |
Armeenias käies tekib alati see mure, et tahetakse näidata kõiki kirikuid ja kloostreid, mis millegi poolest erilised on. Kuna seal on neid juba alates aastast 300 suure hooga ehitatud, on neid erinevaidki väga-väga palju. Pärast kolmandat kirikut kaotan ma tavaliselt nende vastu huvi. Tatev jäi meie seekordse Armeenia reisi ainsaks pühakojaks ja oli ka külastust väärt. Ma ei oska suurt täpselt öelda, et mis Tatevis kõige-kõige tähtsam oli, aga kompleks oli
a) suur ja b) ilusas kohas
 |
| Tatev |
ning c) üleni ornamentikat täis.
 |
Lisaks oli tegemist kindlustatud kloostriga, mis oli ka päris põnev.
Õhtu käes, tagasi majja. Sergeil oli tarvis teha paar olulist kõnet, aga kuna tema oma telefoniga miskipärast helistada ei saanud ja minul oli aku tühjaks saamas, siis panime minu SIM kaardi tema telefoni. Pärast esimest PINi sisestamist meenus Sergeile, et vaja oleks minu PINi. Ma ei tea kas asi oli Sergei telefoni minu omast erinevas klahvistikus või veel milleski, igatahes kaks katset õiget PINi sisestada luhtusid. Vantsisime alla kloostri juurde tagasi, kus olime enne märganud internetipunkti. Tõeks osutusid minu halvimad kartused: internetipunktis ei olnud internetti. Seal ei olnud isegi telefoni.
Õnneks hakkas Sergei telefon õhtul tööle. Vist oli võrk enne liiga koormatud. Miski imelise tarkusesähvatuse tõttu olin ma enne reisi mõned olulised telefoninumbrid üles märkinud ja sain paluda Eestis oma PUK koodi otsinguid alustada. Paraku jäid need lõpuni edutuks ja tegin edasise Armeenia reisi ja natuke Gruusiat ilma telefonita läbi.
Teel Khustupile. K, 30.07
Mitte väga vara hommikul asusime koos Jeremi ja tema sõbraga (kes oli tõlgiks, kuivõrd Jerem ise vene keelt ei rääkinud) mööda väikesi külateid Khustupi suunas teele. Enne veel klaarisime perenaisega arve, mis meie üllatuseks sisaldas toitu ööbimisest eraldi. Nii maksime kahe öö ja kahe päeva toidu eest kumbki 15k AMD ehk 500EEK. Ilmselt üsna ülemakstud, aga kuna meil polnud majutusele midagi ette heita, siis tingimisega aega raiskama ei hakanud.
Sõiduvahendiks oli sealkandis tavaline mägedepill, Ziguli. Sõitsime otseteed, läbi väikeste külade. Külades oli tee olemas, ka mägede vahel olid aeg-ajalt mingisugused vana asfalti mäletavad lõigud, aga mitmetes kohtades oli tee nüüd tõesti umbes selline, nagu vanamees Sisianis arvanud oli. Kapani läheduses läksid teed "heaks" ja Jerem sai võimaluse aega kokku hoida. Jäi üle ainult loota, et ratas mõnda auku ei leiaks, või et kurvi tagant mõni samasugune kiirustaja vastu ei lendaks.
Huvitav seik oli, et vahetult enne Kapani politseijaoskonda pandi eesistmel turvavööd peale. Seejuures juhipoolne liikus oma pesast ainult üliõrnalt tõmmates ja jäi mõne sentimeetri tagant kinni, mis tegi turvavöö pealepanemisest omaette ülesande.
Kapanis käisime turul ja ostsime oma mägietapiks pool kilo rosinaid ja jupi vorsti. Endiselt oli meil alles Jerevanist ostetud pakk kuivatatud aprikoose + muud väiksemat pudi-padi. Kapani kaubatänaval nägin oma suureks üllatuseks pesueht neegrit. Seejuures ei paistnud ta isegi turistina, lihtsalt passis kuskil nurga peal, klapid küll muidugi peas. Globaliseerumine täies hoos.
Kapanist mõni km edasi asuv Vachagani küla oli meie vahva reisijuhi (AA) alguspunktiks. Jerem viskas meid sinna ära ja aitas ka ülejärgmiseks ööks öömaja otsida. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, pärast mitme ukse taga käimist suunati meid kohaliku kunni Oviki juurde. Maksime Jeremile tema teenete eest eelmisel õhtul kokkulepitud 15k AMD (500 EEK) ja ütlesimegi head aega.
Ovik oli üle keskmist kasvu tegelane, selgelt üle keskmise suure kõhuga ja väga selgelt üle keskmine karvane. Oli kunagi ise noorest peast ka Khustupil ära käinud ja pressis meile üht oma tuttavat giidi kaasa. Ütlesime ära, ei pidanud teed mööda minemist nii keeruliseks, et giidi tarvis oleks. Näitasime talle oma kaarti, tema sellist rada ei teadnud.. Näitas hoopis teisel künkal kulgeva raja. Igal juhul viis ta meid oma sinise Nivaga küla lõppu, kus mõlemad rajad niiehknaa pidid algama.
Tegime alustuseks jälle ühe orienteerumisvea, kuid saime 150m jooksul sellest aru. Tagasi algusse ja õigelt poolt jõge minema. Paraku tuleb tõdeda, et seda rajaharu, mis AAs näidatud teele viib, ei olnud looduses kuskil näha. kõik sobivas suunas minevad rajad olid natuke liiga võsased, et neil pikemat aega käia. Nii läksimegi hoopis Oviki näidaud rada, mis oli küll natuke pikem, aga nii kaardil kui looduses ilusti olemas. Rada oli ca 6km, selle esimeses osas tegime ilmselt ligi 500m tõusu. Ilm oli suhtkoht palav ja seetõttu ei läinud algus eriti libedalt. Puhkasime palju ja jõime suure osa veest (5l meil oli) üsna ruttu ära.
Õhtupoole jäi kuumus väiksemaks ja rada läks laugemaks, mis tuli liikumiskiirusele kasuks. Rajal olime ilmselt 5h, siis jõudsime metsast välja otse Khustupi jalamile. Ootamatult oli kogu võimas sein meie ees. Suurepärast pilti rikkus pisut see, et metsa veerel oleva lauda katusel seisis poiss, kes valjuhäälselt huilgas. Nagu ilmes, oli seal kahe pere suvine karjamaa.
Kuigi me tahtsime esialgu veel edasi minna, pakuti tungivalt ööbimisvõimalust. Katuse all magamine tunduski üsna hea mõttena, lisaks oli kohe olemas veevõtukoht, millest mägi muidu üsna lage oli. Muidugi pakuti ka toitu, kuid pärast esimest lusikatäit käärimaläinud matsuni vaibus igasugune söögisu. Ronisime kohe tühja lauta, kus oli kaks reformvoodit ja viskasime pikali. Umbes veerand tunni jooksul sai selgeks, et vana(vana?)vanematega koos mäes elutsev poiss (ca 13-14) normaalset hääletooni ei tarvita. Kuni õhtuni teatas ta kogu oma väljaütlemist vajava info valju karjumisega. Mai tea, võibolla on mägedes nii kasulik. Muuhulgas käis kutt kaks korda ka laudas sees meiega juttu puhumas, tarvitades endiselt oma kopsude täit võimsust ja parema mulje saavutamiseks vehkis käes oleva kiiniga. Seejuures käis kogu jutt armeenia keeles. Paarist venekeelsest sõnast sai ta aru ka, kuid ilmselt mitte sellest, et meile armeenia keel veel veidi võõras on.
Hommikupoole ööd sai meile mõlemale selgeks, et kõhus toimuvad protsessid, mida just täna küll tarvis poleks. Käisime mõned korrad lauda taga asjal, kuid see ei muutnud olukorda eriti paremaks. Kahtlustasime käärinud matsuni, aga tagantjärgi tundub vesi tõenäolisema kõhurikkujana.
Sõiduvahendiks oli sealkandis tavaline mägedepill, Ziguli. Sõitsime otseteed, läbi väikeste külade. Külades oli tee olemas, ka mägede vahel olid aeg-ajalt mingisugused vana asfalti mäletavad lõigud, aga mitmetes kohtades oli tee nüüd tõesti umbes selline, nagu vanamees Sisianis arvanud oli. Kapani läheduses läksid teed "heaks" ja Jerem sai võimaluse aega kokku hoida. Jäi üle ainult loota, et ratas mõnda auku ei leiaks, või et kurvi tagant mõni samasugune kiirustaja vastu ei lendaks.
 |
| Khustup päris kaugelt |
Huvitav seik oli, et vahetult enne Kapani politseijaoskonda pandi eesistmel turvavööd peale. Seejuures juhipoolne liikus oma pesast ainult üliõrnalt tõmmates ja jäi mõne sentimeetri tagant kinni, mis tegi turvavöö pealepanemisest omaette ülesande.
Kapanis käisime turul ja ostsime oma mägietapiks pool kilo rosinaid ja jupi vorsti. Endiselt oli meil alles Jerevanist ostetud pakk kuivatatud aprikoose + muud väiksemat pudi-padi. Kapani kaubatänaval nägin oma suureks üllatuseks pesueht neegrit. Seejuures ei paistnud ta isegi turistina, lihtsalt passis kuskil nurga peal, klapid küll muidugi peas. Globaliseerumine täies hoos.
Kapanist mõni km edasi asuv Vachagani küla oli meie vahva reisijuhi (AA) alguspunktiks. Jerem viskas meid sinna ära ja aitas ka ülejärgmiseks ööks öömaja otsida. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, pärast mitme ukse taga käimist suunati meid kohaliku kunni Oviki juurde. Maksime Jeremile tema teenete eest eelmisel õhtul kokkulepitud 15k AMD (500 EEK) ja ütlesimegi head aega.
Ovik oli üle keskmist kasvu tegelane, selgelt üle keskmise suure kõhuga ja väga selgelt üle keskmine karvane. Oli kunagi ise noorest peast ka Khustupil ära käinud ja pressis meile üht oma tuttavat giidi kaasa. Ütlesime ära, ei pidanud teed mööda minemist nii keeruliseks, et giidi tarvis oleks. Näitasime talle oma kaarti, tema sellist rada ei teadnud.. Näitas hoopis teisel künkal kulgeva raja. Igal juhul viis ta meid oma sinise Nivaga küla lõppu, kus mõlemad rajad niiehknaa pidid algama.
Tegime alustuseks jälle ühe orienteerumisvea, kuid saime 150m jooksul sellest aru. Tagasi algusse ja õigelt poolt jõge minema. Paraku tuleb tõdeda, et seda rajaharu, mis AAs näidatud teele viib, ei olnud looduses kuskil näha. kõik sobivas suunas minevad rajad olid natuke liiga võsased, et neil pikemat aega käia. Nii läksimegi hoopis Oviki näidaud rada, mis oli küll natuke pikem, aga nii kaardil kui looduses ilusti olemas. Rada oli ca 6km, selle esimeses osas tegime ilmselt ligi 500m tõusu. Ilm oli suhtkoht palav ja seetõttu ei läinud algus eriti libedalt. Puhkasime palju ja jõime suure osa veest (5l meil oli) üsna ruttu ära.
Õhtupoole jäi kuumus väiksemaks ja rada läks laugemaks, mis tuli liikumiskiirusele kasuks. Rajal olime ilmselt 5h, siis jõudsime metsast välja otse Khustupi jalamile. Ootamatult oli kogu võimas sein meie ees. Suurepärast pilti rikkus pisut see, et metsa veerel oleva lauda katusel seisis poiss, kes valjuhäälselt huilgas. Nagu ilmes, oli seal kahe pere suvine karjamaa.
 |
Kuigi me tahtsime esialgu veel edasi minna, pakuti tungivalt ööbimisvõimalust. Katuse all magamine tunduski üsna hea mõttena, lisaks oli kohe olemas veevõtukoht, millest mägi muidu üsna lage oli. Muidugi pakuti ka toitu, kuid pärast esimest lusikatäit käärimaläinud matsuni vaibus igasugune söögisu. Ronisime kohe tühja lauta, kus oli kaks reformvoodit ja viskasime pikali. Umbes veerand tunni jooksul sai selgeks, et vana(vana?)vanematega koos mäes elutsev poiss (ca 13-14) normaalset hääletooni ei tarvita. Kuni õhtuni teatas ta kogu oma väljaütlemist vajava info valju karjumisega. Mai tea, võibolla on mägedes nii kasulik. Muuhulgas käis kutt kaks korda ka laudas sees meiega juttu puhumas, tarvitades endiselt oma kopsude täit võimsust ja parema mulje saavutamiseks vehkis käes oleva kiiniga. Seejuures käis kogu jutt armeenia keeles. Paarist venekeelsest sõnast sai ta aru ka, kuid ilmselt mitte sellest, et meile armeenia keel veel veidi võõras on.
Hommikupoole ööd sai meile mõlemale selgeks, et kõhus toimuvad protsessid, mida just täna küll tarvis poleks. Käisime mõned korrad lauda taga asjal, kuid see ei muutnud olukorda eriti paremaks. Kahtlustasime käärinud matsuni, aga tagantjärgi tundub vesi tõenäolisema kõhurikkujana.
Khustup ja Ovik. N, 01.08
Asusime hommikul kohe teele, kui päike oma serva üle idapoolsete mägede upitas. Aovalgus oli juba paar tundi varem alanud, aga ma pelgasin kastest märga rohunõlva.
Ronimine oli jällegi üsna järsk, kuid õnneks olid lehmad alguse poole täitsa kobeda raja sisse tallanud. Meie minekut aeglustas ka see, et iga natukese aja tagant pidi kumbki meist korraks raja kõrvale kükitama. Võtsime immodiumi, ent pidanuks seda juba eelmisel õhtul tegema. Ning kuigi sellest siis hästi aru ei saanud, siis ilmselt vähemalt mina olin kõhuhädast parasjagu nõrk ka juba. Olime laudast kõik oma asjad kaasa võtnud, sest eelmainit perepoeg ilmutas selgelt ebatervet huvi kõige meiega seotu suhtes ja ma ei tahtnud mõningaid edaspidigi vajalikke asju talle uurimiseks jätta. Sellegipoolest ei olnud kotid eriti rasked, ca kümme kilo. Aga minek oli vaevaline.
Kui viimaks kurule jõudsime, kasvasid seal meie rõõmuks kolmemeetrised putked. Peksime need kaikaga eest maha ja saime kuidagi kaardil näidatud teeni. Seal võisime tõdeda, et kaardile kantud allikas oli sedapuhku ka looduses olemas. Tagantjärgi tarkusena tundub, et oleksime juba õhtul kuruni pidanud ära ronima ja siis allika juures ööbima. Hommikune start oleks palju paremast kohast olnud. Nüüd jätsime oma mittevajalikud asjad allika lähedusse suurte kivide vahele, minu pidevalt kuskil sisemuses ringelnud soov oksendada sai ka oma tahtmise. Ronisime veel veidike edasi, kaljuseina asukohta arvestades ehk 2500ni. Seal said minu mäeambitsioonid otsa. Sergei ronis veel lähedal olevatele väikestele kaljudele, et paar pilti teha ja pöörasime alla tagasi, otsustades, et tõbisena ei ole mõtet vaeva näha.
Karjuste hüttidest allapoole saime juba kiirmarssi teha ning Vachagani tagasiminek läks ruttu. Madalamal oli ka enesetunne märksa parem. Saime jões natuke pesta ning elu tundus ilus. Paraku tuli viluda jõe äärest veel sadakond meetrit uuesti vertikaalis üles külasse tõusta. Keskpäevane palavus oli ka ilusti väljas, nii et Oviki majani jõudmise ajaks ei olnud üldse enam hea olla. Nii kui ma seal teed jõin, tekkis kohe uus reaktsioon kõhus ja tuli jälle vetsu joosta.
Ovik käis peale plaaniga jõe äärde ujuma minna. Ma küll veidi kahlesin, et kas jõe vesi on ujumiseks ikka soe ja nii edasi, aga need minu kahtlused teda muidugi ei mõjutanud. Kuna jõe ääres oli enne tõesti mõnusalt jahe olnud, siis olin selle mõttega täitsa nõus. Sergei ei hakanud ka eriti vastu vaidlema. Jõe äärde minek ei olnud aga sugugi lihtne. Sest kuigi tee iseeneses oli lühike, siis Ovikil oli vaja iga vastutulija juures seisma jääda ja midagi seletada. Vahepeal ka vaielda. Natuke tahtis ta meile oma pooleliolevat baari ka näidata. Läks juba üsna tüütuks. Käisime läbi ühe sõpsi juurest, kust Oviki kinnitusel sai maru head puskarit. Siis sõitsime Kapanisse, sest sealt sai õlut. Võtsime väga jäiga ja ebaviisaka positsiooni ja lasime endale mahla osta. Sõitsime veelkord tagasi külla, et paari sõbraga saaks kokku leppida, et ikka jõe äärde minek ja siis viimaks tõesti jõe äärde. "Kaifujem, kaifujem," mõmises Ovik uue ja popi venekeelse armeenia laulu refrääni.
Sadakond meetrit sellest kohast eemal, kus meie päeval olime olnud, asus tõesti üks kergelt ülespaisutatud tiigike, kus vesi ei olnud päris nii külm kui jões. Seal sai peale mõningast kõhklust ujuda küll, oli päris karastav.
Jõe ääres tehti siis üks kerge grillpidu a la Armeenia, mille käigus saime hakkama ühtaegu uskumatu vägiteo kui solvanguga - me tõepoolest ei joonud mitte tilkagi viina ega õlut ja sõime ka põhimõtteliselt kurki ja tomatit, sellal kui Ovik ja tema sõbrad kana grillisid. Paradoksaalne oli see, et Oviki esimene toost oli puhta looduse ja kauni koha terviseks, aga prügi loobiti ümberringi. Pärast küll tuli keegi hierarhias madalamal asuv külamees platsi puhastama, aga kui ta poole sellest kätte sai, mis maha visati, siis läks hästi.
Juttu aeti tule ääres muidugi erinevatel teemadel, aga ma distantseerusin sellest oma kesise keeleoskuse abil. Seetõttu on minu mälestused sellest õhtust ehk ka veidi vähem teravad kui Sergeil, kes ülisõbraliku seltskonnaga rohkem vaeva pidi nägema. Siiski jäi meelde, et nagu igal pool, tuli arutamisele küsimus, et mismoodi on elu Eestis ja Armeenias viimaste kahekümne aastaga muutunud. Armeenlased üldiselt tahtsid “vanu häid aegu” tagasi. Uurisin Ovikilt, et miks siis nüüd paha on ning vana andis üllatavalt terase vastuse – keegi ei oskavat midagi juhtida. Arvestades sealse rahva kalduvust iga tühiasja peale pooleks tunniks vaidlema jääda, voib see tõele üsna lähedal olla.
Tagasisõit oli omaette ooper. Ovik sai üle jõe auto juurde samamoodi nagu tulleski, ehk üle jões olevate kivide kõndides. Kuna need kivid väga suured ei olnud, Oviki kehaehitus aga akrobaatiat ei soosinud ning viinapitse oli võetud kaugelt üle kümne, oli see väike ime. Samas andis see kindlust, et väga purjus ta olla ei saanud. Lohutasin end mõttega, et tõenäoliselt sõidab Ovik üle päeva sarnases konditsioonis sedasama teed üles mäkke tagasi ja lasime ka end sõidutada. Ega erilisi kõrvalekaldeid sõidus ei esinenudki. Võibolla oleks talle arusaamatuks jäänud purjakil sõitmisega seotud probleemid, kui me neid talle selgitanud oleksime.
Ronimine oli jällegi üsna järsk, kuid õnneks olid lehmad alguse poole täitsa kobeda raja sisse tallanud. Meie minekut aeglustas ka see, et iga natukese aja tagant pidi kumbki meist korraks raja kõrvale kükitama. Võtsime immodiumi, ent pidanuks seda juba eelmisel õhtul tegema. Ning kuigi sellest siis hästi aru ei saanud, siis ilmselt vähemalt mina olin kõhuhädast parasjagu nõrk ka juba. Olime laudast kõik oma asjad kaasa võtnud, sest eelmainit perepoeg ilmutas selgelt ebatervet huvi kõige meiega seotu suhtes ja ma ei tahtnud mõningaid edaspidigi vajalikke asju talle uurimiseks jätta. Sellegipoolest ei olnud kotid eriti rasked, ca kümme kilo. Aga minek oli vaevaline.
Kui viimaks kurule jõudsime, kasvasid seal meie rõõmuks kolmemeetrised putked. Peksime need kaikaga eest maha ja saime kuidagi kaardil näidatud teeni. Seal võisime tõdeda, et kaardile kantud allikas oli sedapuhku ka looduses olemas. Tagantjärgi tarkusena tundub, et oleksime juba õhtul kuruni pidanud ära ronima ja siis allika juures ööbima. Hommikune start oleks palju paremast kohast olnud. Nüüd jätsime oma mittevajalikud asjad allika lähedusse suurte kivide vahele, minu pidevalt kuskil sisemuses ringelnud soov oksendada sai ka oma tahtmise. Ronisime veel veidike edasi, kaljuseina asukohta arvestades ehk 2500ni. Seal said minu mäeambitsioonid otsa. Sergei ronis veel lähedal olevatele väikestele kaljudele, et paar pilti teha ja pöörasime alla tagasi, otsustades, et tõbisena ei ole mõtet vaeva näha.
 |
| Siit pöörasime tagasi. Mägi on seljataga |
Karjuste hüttidest allapoole saime juba kiirmarssi teha ning Vachagani tagasiminek läks ruttu. Madalamal oli ka enesetunne märksa parem. Saime jões natuke pesta ning elu tundus ilus. Paraku tuli viluda jõe äärest veel sadakond meetrit uuesti vertikaalis üles külasse tõusta. Keskpäevane palavus oli ka ilusti väljas, nii et Oviki majani jõudmise ajaks ei olnud üldse enam hea olla. Nii kui ma seal teed jõin, tekkis kohe uus reaktsioon kõhus ja tuli jälle vetsu joosta.
Ovik käis peale plaaniga jõe äärde ujuma minna. Ma küll veidi kahlesin, et kas jõe vesi on ujumiseks ikka soe ja nii edasi, aga need minu kahtlused teda muidugi ei mõjutanud. Kuna jõe ääres oli enne tõesti mõnusalt jahe olnud, siis olin selle mõttega täitsa nõus. Sergei ei hakanud ka eriti vastu vaidlema. Jõe äärde minek ei olnud aga sugugi lihtne. Sest kuigi tee iseeneses oli lühike, siis Ovikil oli vaja iga vastutulija juures seisma jääda ja midagi seletada. Vahepeal ka vaielda. Natuke tahtis ta meile oma pooleliolevat baari ka näidata. Läks juba üsna tüütuks. Käisime läbi ühe sõpsi juurest, kust Oviki kinnitusel sai maru head puskarit. Siis sõitsime Kapanisse, sest sealt sai õlut. Võtsime väga jäiga ja ebaviisaka positsiooni ja lasime endale mahla osta. Sõitsime veelkord tagasi külla, et paari sõbraga saaks kokku leppida, et ikka jõe äärde minek ja siis viimaks tõesti jõe äärde. "Kaifujem, kaifujem," mõmises Ovik uue ja popi venekeelse armeenia laulu refrääni.
Sadakond meetrit sellest kohast eemal, kus meie päeval olime olnud, asus tõesti üks kergelt ülespaisutatud tiigike, kus vesi ei olnud päris nii külm kui jões. Seal sai peale mõningast kõhklust ujuda küll, oli päris karastav.
Jõe ääres tehti siis üks kerge grillpidu a la Armeenia, mille käigus saime hakkama ühtaegu uskumatu vägiteo kui solvanguga - me tõepoolest ei joonud mitte tilkagi viina ega õlut ja sõime ka põhimõtteliselt kurki ja tomatit, sellal kui Ovik ja tema sõbrad kana grillisid. Paradoksaalne oli see, et Oviki esimene toost oli puhta looduse ja kauni koha terviseks, aga prügi loobiti ümberringi. Pärast küll tuli keegi hierarhias madalamal asuv külamees platsi puhastama, aga kui ta poole sellest kätte sai, mis maha visati, siis läks hästi.
Juttu aeti tule ääres muidugi erinevatel teemadel, aga ma distantseerusin sellest oma kesise keeleoskuse abil. Seetõttu on minu mälestused sellest õhtust ehk ka veidi vähem teravad kui Sergeil, kes ülisõbraliku seltskonnaga rohkem vaeva pidi nägema. Siiski jäi meelde, et nagu igal pool, tuli arutamisele küsimus, et mismoodi on elu Eestis ja Armeenias viimaste kahekümne aastaga muutunud. Armeenlased üldiselt tahtsid “vanu häid aegu” tagasi. Uurisin Ovikilt, et miks siis nüüd paha on ning vana andis üllatavalt terase vastuse – keegi ei oskavat midagi juhtida. Arvestades sealse rahva kalduvust iga tühiasja peale pooleks tunniks vaidlema jääda, voib see tõele üsna lähedal olla.
Tagasisõit oli omaette ooper. Ovik sai üle jõe auto juurde samamoodi nagu tulleski, ehk üle jões olevate kivide kõndides. Kuna need kivid väga suured ei olnud, Oviki kehaehitus aga akrobaatiat ei soosinud ning viinapitse oli võetud kaugelt üle kümne, oli see väike ime. Samas andis see kindlust, et väga purjus ta olla ei saanud. Lohutasin end mõttega, et tõenäoliselt sõidab Ovik üle päeva sarnases konditsioonis sedasama teed üles mäkke tagasi ja lasime ka end sõidutada. Ega erilisi kõrvalekaldeid sõidus ei esinenudki. Võibolla oleks talle arusaamatuks jäänud purjakil sõitmisega seotud probleemid, kui me neid talle selgitanud oleksime.
Artak. R, 02.08
Järgmise päeva hommikul olime jälle varakult üleval. Enesetunne oli küll paranenud, aga mul oli vaja võtta veel üks immodiumitablett, pidades silmas mitmetunnilist reisi. Ovik viis meid Kapanisse ja soovitas marsa asemel takso võtta. Kuigi takso oli kallim, läks sinna vähem inimesi ning start oli hulga varem. Sergei eeldas, et Ovik tahab meilt mõlemalt autoritaarse varakaptalistina 10k kasseerida (ühe öö eest tühjas toas), aga ülla-ülla, ütles, et makske palju tahate. Ma siis andsin 10k mõlema eest kokku.
Fast forward, pärastlõunaks olime Jerevanis. Otsisime jälle üles oma armeenia sõbrad ja tegime väikese õhtu väljas. Linnas toimus mingi suurem (mõni tuhat inimest) opositsiooni meeleavaldus (väiksemas koosseisus istuvad nad pidevalt ühel platsil), aga ööelu käis kõrval tavalise hooga.
Täiesti juhuslikult kohtasime tänaval Artakki. Vaikselt kripeldas sees, et olime talt enne reisi natuke abi palunud ja nüüd äkki ei näegi teda. Pealegi oli vaja kingitus üle anda. Kuna tüdrukutel oli plaan hommikul varakult Sevani äärde minna, siis kadusid nad ka viimase marsaga – ehk siis kui õhtu veel alles noor oli. Andsime neile Sergei hangitud Kalevi šokolaadi, mida oli julgelt paar kilo. Artaki ja tema abikaasaga istusime hotelli lähedal kohvikus kuni kella kaheni. Sergei põikas hotellist läbi ja tõi Artakile temagi kingituse, salli ja mütsi hübriidi. Naljahammas nagu ta on, sobis kingitus Artakile hästi. (Talvel on Jerevanis lumi maas ja külm!)
Fast forward, pärastlõunaks olime Jerevanis. Otsisime jälle üles oma armeenia sõbrad ja tegime väikese õhtu väljas. Linnas toimus mingi suurem (mõni tuhat inimest) opositsiooni meeleavaldus (väiksemas koosseisus istuvad nad pidevalt ühel platsil), aga ööelu käis kõrval tavalise hooga.
Täiesti juhuslikult kohtasime tänaval Artakki. Vaikselt kripeldas sees, et olime talt enne reisi natuke abi palunud ja nüüd äkki ei näegi teda. Pealegi oli vaja kingitus üle anda. Kuna tüdrukutel oli plaan hommikul varakult Sevani äärde minna, siis kadusid nad ka viimase marsaga – ehk siis kui õhtu veel alles noor oli. Andsime neile Sergei hangitud Kalevi šokolaadi, mida oli julgelt paar kilo. Artaki ja tema abikaasaga istusime hotelli lähedal kohvikus kuni kella kaheni. Sergei põikas hotellist läbi ja tõi Artakile temagi kingituse, salli ja mütsi hübriidi. Naljahammas nagu ta on, sobis kingitus Artakile hästi. (Talvel on Jerevanis lumi maas ja külm!)
Sevan. L, 02.08
Laupäev oli meie viimane päev Armeenias, kasutasime seda lebotamiseks. Sergei küll tegi hommikupoole veel tööd, mina käisin šoppamas, et järve äärde head-paremat viia ja veetsimegi päeva seal koos tüdrukute ja nende sõpradega. Kohtasime ühe õdedest, Nana, poissi Albertit, kes oli huvitav tegelane. Alpinist, käinud nii Araratil, Elbrusel, Kazbekil kui ka eelmisel aastal Damavandil! Ütles, et Iraan on ka armeenia alpinistidele avastamata maa, kuid seal olevat palju huvitavat.
Ainus märkimisväärne seik puhkepäevast oli taksist, kes igal sammul hoiatas meid tüssamise eest, aga tahtis siis lõuna poolt järve kohale sõita (vähemalt 100km pikem). Õhtul oli tagasitee tal juba paremini selge ja siis sõitsime zigalliga heal neljarealisel teel 140-160ga. 22k AMD edasi-tagasi.
Hotellis nägin, et hoolimata päikesekreemist olin oma selja ja jalad mõnusalt ära põletanud. Just õigel ajal. Ka sel aastal päästis mind põletusjärgne geel.
 |
| Sevani kallas õhtul |
Ainus märkimisväärne seik puhkepäevast oli taksist, kes igal sammul hoiatas meid tüssamise eest, aga tahtis siis lõuna poolt järve kohale sõita (vähemalt 100km pikem). Õhtul oli tagasitee tal juba paremini selge ja siis sõitsime zigalliga heal neljarealisel teel 140-160ga. 22k AMD edasi-tagasi.
Hotellis nägin, et hoolimata päikesekreemist olin oma selja ja jalad mõnusalt ära põletanud. Just õigel ajal. Ka sel aastal päästis mind põletusjärgne geel.
Tbilisi. P, 03.08
Kell 5.45 heliseb telefon - hotelli valvelaud ajab mind üles.Sergei on juba lennujaama läinud. Võtan oma seitse asja ja kolin mugavast Metropolist välja. Nüüdsest alates ootab telk.
Varahommikune Jerevan on märksa mõnusam kui päevane – liiklust ei ole, ainsad hingelised on vihased koerad, keda villaomanikud karjadena peavad. Õnneks aedades sees.
Bussijaamas kohtusin jällegi Oskarasega, kel oli seekord kaasas Atis, sõber Lätist. Mõlemad üllatasid mind eesti keele purssimisega, millele minul oli vastu panna ainult roostes läti keel. Okaras seevastu rääkis ka lätit vabalt, nagu selgus, on ta ema poolt lätlane. Kohalike stereotüüpide kinnistamiseks olime kõik ka sobivalt ühesugust heledat karva juustega.
Reis Tbilisisse oli sündmustevaene, märkida võib vaid kolmetunnilist ootamist piiril. Oskaras rääkis oma Armeenias elamise ajal tehtud reisidest Iraani ja Süüriasse, tõstes sellega veelgi minu huvi Iraani vastu. Huvitav oli näha pikka järjekorda Türgi rekkadest, mis ootasid sissepääsu Armeeniasse. Mis teha, kui ise on vaja oma piirilõiku kinni hoida. Gruusia piirivalvur küsis üle, mis külmrelva röntgen talle minu kotis näitas. Kuidas kirka vene keeles on, ei meenunud, kuid seletus, et seda kasutatakse mägedes ronimiseks, lasi mind riiki.
Tbilissis otsisin üles Miša, kelle telefoninumbri Valdo mulle õnneks edastanud oli. Miša paigutas mind oma naabrite viisakasse kodumajutusse, kus 50 lari (350EEK) eest oli mul oma tuba ja internet. Vinge.
Tahtsin Tbilisis oleku jooksul lõpuks korda saada oma telefoniprobleemid ning uurisin pererahvalt, kust endale kõnekaarti hankida. Selgus, et pühapäeval ei saa. Aga selgus ka, et üks tütardest võib mulle selle müüa. VIIE lari eest, seletab teine, vene keelt oskav tütar hästi selgelt ja aeglaselt ning teeb turistile igaks juhuks selgitava käemärgi ka. Viis lari on ok, uurin kõneaja kohta. Selle laadimine pidavat käima spetsiaalselt sissemakseautomaadist, aga ka selle pisikese mure lahendab mulle kaarti müüv tüdruk. Saan Gruusia telefoninumbri omanikuks. Ma ei tea, kuidas see pärast eelnevat telefonijama võimalik on, aga kahe silma vahele jääb üks pisidetail – PIN.
Igatahes oli mul sestpeale töötav telefon, mille abil otsisin üles rongipileteid ostma länud Oskarase ja Atise. Neil oli õhtuni aega, käisime mööda Tbilisit ringi. Oskarasel oli Tbilisis mingi tuttav tüdruk, kelle isa tegi meile väikse linnaeksursiooni. Võrreldes kahe aasta tagusega oli asi selgelt paremaks läinud. Ladasid ja Zigulisid oli liikluspildis märksa vähem. Taksofonid olid küll endiselt samasugused, kuid enamus noort rahvast kasutas minu mitte väga vanast telefonist uuemaid ja läikivamaid, nii et vanu taksofone võib seal ilmselt kaua näha. Kerjuste asemel tunglesid vähemalt Rustavelil turistid, mh tõmmunahalised usakad, kel püksitagumikud põlvini. Elu oli edasi läinud.
Varahommikune Jerevan on märksa mõnusam kui päevane – liiklust ei ole, ainsad hingelised on vihased koerad, keda villaomanikud karjadena peavad. Õnneks aedades sees.
Bussijaamas kohtusin jällegi Oskarasega, kel oli seekord kaasas Atis, sõber Lätist. Mõlemad üllatasid mind eesti keele purssimisega, millele minul oli vastu panna ainult roostes läti keel. Okaras seevastu rääkis ka lätit vabalt, nagu selgus, on ta ema poolt lätlane. Kohalike stereotüüpide kinnistamiseks olime kõik ka sobivalt ühesugust heledat karva juustega.
Reis Tbilisisse oli sündmustevaene, märkida võib vaid kolmetunnilist ootamist piiril. Oskaras rääkis oma Armeenias elamise ajal tehtud reisidest Iraani ja Süüriasse, tõstes sellega veelgi minu huvi Iraani vastu. Huvitav oli näha pikka järjekorda Türgi rekkadest, mis ootasid sissepääsu Armeeniasse. Mis teha, kui ise on vaja oma piirilõiku kinni hoida. Gruusia piirivalvur küsis üle, mis külmrelva röntgen talle minu kotis näitas. Kuidas kirka vene keeles on, ei meenunud, kuid seletus, et seda kasutatakse mägedes ronimiseks, lasi mind riiki.
Tbilissis otsisin üles Miša, kelle telefoninumbri Valdo mulle õnneks edastanud oli. Miša paigutas mind oma naabrite viisakasse kodumajutusse, kus 50 lari (350EEK) eest oli mul oma tuba ja internet. Vinge.
Tahtsin Tbilisis oleku jooksul lõpuks korda saada oma telefoniprobleemid ning uurisin pererahvalt, kust endale kõnekaarti hankida. Selgus, et pühapäeval ei saa. Aga selgus ka, et üks tütardest võib mulle selle müüa. VIIE lari eest, seletab teine, vene keelt oskav tütar hästi selgelt ja aeglaselt ning teeb turistile igaks juhuks selgitava käemärgi ka. Viis lari on ok, uurin kõneaja kohta. Selle laadimine pidavat käima spetsiaalselt sissemakseautomaadist, aga ka selle pisikese mure lahendab mulle kaarti müüv tüdruk. Saan Gruusia telefoninumbri omanikuks. Ma ei tea, kuidas see pärast eelnevat telefonijama võimalik on, aga kahe silma vahele jääb üks pisidetail – PIN.
Igatahes oli mul sestpeale töötav telefon, mille abil otsisin üles rongipileteid ostma länud Oskarase ja Atise. Neil oli õhtuni aega, käisime mööda Tbilisit ringi. Oskarasel oli Tbilisis mingi tuttav tüdruk, kelle isa tegi meile väikse linnaeksursiooni. Võrreldes kahe aasta tagusega oli asi selgelt paremaks läinud. Ladasid ja Zigulisid oli liikluspildis märksa vähem. Taksofonid olid küll endiselt samasugused, kuid enamus noort rahvast kasutas minu mitte väga vanast telefonist uuemaid ja läikivamaid, nii et vanu taksofone võib seal ilmselt kaua näha. Kerjuste asemel tunglesid vähemalt Rustavelil turistid, mh tõmmunahalised usakad, kel püksitagumikud põlvini. Elu oli edasi läinud.
Sõit Mestiasse. E, 04.08
Järgmisel päeval oli äratus veel varem, juba kell 4, kui vaja minna lennujaama reisiseltsilistele vastu. Ootasime ja ootasime, Miša uuris, kas kari sakslasi võiks meie otsitavad isikud olla, aga ei kedagi. Hakkasime juba õue otsima minema, kui korraga oli suurte kottidega seltskond kohal. Nagu selgus, mitte täies koosseisus, sest ühe ohvri oli nõudnud mahajäänud pass ja teise hilinevad lennud. Igatahes pidid nad meid järgmisel päeval jälitama hakkama.
Laadisime oma bussi täis ja sõit Mestia poole algas. Kaarti vaadates ei osanud esialgu arvata, et see kestab hilise õhtuni. Vahemaad ei tundunud pikad, kuid teede läbitavust ei osanud hinnata. Seetõttu oli väike üllatus, kui peale Kutaisit näitasid sildid 30km Potisse, Musta mere äärde. Normaalne tee Mestiasse läks nimelt Abhaasia piiri äärest. Peatusi tegime Goris (Stalini kuju) ja Zugdidis (tomatid ja muu toidunänn). Sõitsime mööda Jvari paisjärve kallast ning bussijuhi makist tuli sobivalt mingi aaria, millest arusaadav oli “Sakartvelo, oo Sakartvelo”). Olid ilusad vaated küll.
Bussis tahtsin oma telefoni aku säästmiseks välja lülitada, siis meenus PIN koodi vajadus. Peale esialgset reaktsiooni meenus mulle Irma visiitkaart, nii et kes iganes Tbilisi kesklinnas majutust otsib, helistage julgesti +995 32 98 59 44. Paraku saabus sõnumiga ootamatu vastus “pin kodi ni znaem”. Mis siis ikka, telefon kestab mul säästlikult tarbides üle nädala.
Vastu ööd jõudsime Mestiasse, kus meid vähemalt minule ootamatult ootas Miša juures selline majutus, et kõigi jaoks jagus koguni voodeid. Nagu keegi ütles: “Vot selline alpinism mulle meeldib!”
Õhtusöök on vägev, suutsime vaevu poole ära süüa.
Laadisime oma bussi täis ja sõit Mestia poole algas. Kaarti vaadates ei osanud esialgu arvata, et see kestab hilise õhtuni. Vahemaad ei tundunud pikad, kuid teede läbitavust ei osanud hinnata. Seetõttu oli väike üllatus, kui peale Kutaisit näitasid sildid 30km Potisse, Musta mere äärde. Normaalne tee Mestiasse läks nimelt Abhaasia piiri äärest. Peatusi tegime Goris (Stalini kuju) ja Zugdidis (tomatid ja muu toidunänn). Sõitsime mööda Jvari paisjärve kallast ning bussijuhi makist tuli sobivalt mingi aaria, millest arusaadav oli “Sakartvelo, oo Sakartvelo”). Olid ilusad vaated küll.
 |
| Jvari paisjärv |
Bussis tahtsin oma telefoni aku säästmiseks välja lülitada, siis meenus PIN koodi vajadus. Peale esialgset reaktsiooni meenus mulle Irma visiitkaart, nii et kes iganes Tbilisi kesklinnas majutust otsib, helistage julgesti +995 32 98 59 44. Paraku saabus sõnumiga ootamatu vastus “pin kodi ni znaem”. Mis siis ikka, telefon kestab mul säästlikult tarbides üle nädala.
Vastu ööd jõudsime Mestiasse, kus meid vähemalt minule ootamatult ootas Miša juures selline majutus, et kõigi jaoks jagus koguni voodeid. Nagu keegi ütles: “Vot selline alpinism mulle meeldib!”
Õhtusöök on vägev, suutsime vaevu poole ära süüa.
Matused ja puskar. T, 05.08
Esimese Mestia-päeva hommikul sadas vihma. Suurelt ja laialt. Pidime hommikul vara tõusma, nüüd põõnasime mõnuga. Sõime, lebotasime veel. Alustasime oma esimest jalutuskäiku alles pärastlõunal, kui vihm lõppes. Matkasaapad ja –püksid on natuke kohatud, sest kõrgemale minemise asemel külastasime hoopis matuseid. Miša ütles, et itkelaulusid laulavad mehed, mis mõnevõrra ebatavalisena meidki köitis. Hiljem lugesin, et Koomaklubi mõni nädal varasem reis Ušgulis käis ka matustelt läbi. Kuigi meie jaoks oli peielauda kutsumine veidi võõrastav, oli see svaanide jaoks normaalne. Mees, kelle ema maeti, tuli meid lausa tänama. Oldi ehk koguni uhked, et õnnestus sellised kauged külalised matustele saada.
Jalutasime tagasi ja käisime Mihhail Hergiani majamuuseumis. Ilusad pildid ja alpinismivarustus möödunud sajandi keskpaigast. Tuli tõdeda, et vanasti oli kõik raskem. Nii kaalult kui kasutuse mõttes.
Tagasi koju jõudes kohtusime Reeda ja Jaanasega. Ühel neist oli reis üsna uskumatu: Tbilisi lennujaamast ilma passita Tallinna, passiga läbi Kiievi Tbilisi lennujaama tagasi, ning seejärel marsadega Mestiasse – vähem kui 24h pärast meid.
Õhtusöök toodi veel suurem kui eelmisel päeval, kuid seekord suutsime seda juba osavamalt hävitada. Õhtu lõpuks tõi Miša kavala näoga välja kolm pudelit, milles olid puskar, hea puskar ja kõige parem puskar. Proovisime kõige paremat puskarit, aga see oli viga, sest pärast esimese pitsi võtmist ei saanud kuidagi keelduda järgmisest ja järgmisest ja ..
Jalutasime tagasi ja käisime Mihhail Hergiani majamuuseumis. Ilusad pildid ja alpinismivarustus möödunud sajandi keskpaigast. Tuli tõdeda, et vanasti oli kõik raskem. Nii kaalult kui kasutuse mõttes.
Tagasi koju jõudes kohtusime Reeda ja Jaanasega. Ühel neist oli reis üsna uskumatu: Tbilisi lennujaamast ilma passita Tallinna, passiga läbi Kiievi Tbilisi lennujaama tagasi, ning seejärel marsadega Mestiasse – vähem kui 24h pärast meid.
Õhtusöök toodi veel suurem kui eelmisel päeval, kuid seekord suutsime seda juba osavamalt hävitada. Õhtu lõpuks tõi Miša kavala näoga välja kolm pudelit, milles olid puskar, hea puskar ja kõige parem puskar. Proovisime kõige paremat puskarit, aga see oli viga, sest pärast esimese pitsi võtmist ei saanud kuidagi keelduda järgmisest ja järgmisest ja ..
Aklimati algus. K, 06.08
Järgmisel päeval saime aklimatiga alustada, ilm oli suurepärane. Liikusime külast Ušba suunas ülespoole, Ušbat ennast küll nägemata, sest alustuseks oli ta lähemate mägede taga peidus ja hiljem täiesti pilvedesse mähkunud. Ega suurt midagi ei juhtunudki, liikusime aina üles ja üles. Oli ka see mälestusväärne päev, kui 2. augustil võetud teise immoodiumitableti mõju viimaks ainevahetusprotsesse ei takistanud.
2850m peal olid väiksed kaljud, mis peitsid endi vahel ronimiseks päris huvitavat lõhet. Valdo arvas, et päris üles, 3200 peale meil ei tasu minna ja jäime seetõttu kaljudele ronima. Ronimine oli aeganõudev, nii et allatuleku viimane lõpp jäi juba pimeda peale. Päevane distants oli ca 20 km, kõrguste vahe 1400m, aega ei tea. Ilmselt mitte tavaline esimese päeva matk.
Õhtu kulges juba tuttavat rada, kuid tänaseks oli ainult hea puskar järgi. Põgenesin pärast esimest pitsi.
2850m peal olid väiksed kaljud, mis peitsid endi vahel ronimiseks päris huvitavat lõhet. Valdo arvas, et päris üles, 3200 peale meil ei tasu minna ja jäime seetõttu kaljudele ronima. Ronimine oli aeganõudev, nii et allatuleku viimane lõpp jäi juba pimeda peale. Päevane distants oli ca 20 km, kõrguste vahe 1400m, aega ei tea. Ilmselt mitte tavaline esimese päeva matk.
 |
| Tavaline lehm |
Õhtu kulges juba tuttavat rada, kuid tänaseks oli ainult hea puskar järgi. Põgenesin pärast esimest pitsi.
Jääõppused. N, 07.08
Sel päeval sõitsime bussiga mõned kilomeetrid mööda orgu üles. Varustust oli juba tiba rohkem kaasas, sest minek oli liustikule. Liustik ise asus suhteliselt Vene piiri ääres, seetõttu pidime saama piirivalvelt loa piiritsooni sisenemiseks.
Liustikuni käisime 6km, viimased kaks sellest mööda kivirusu. Tõus 550m.
Kõige rohkem jäi meelde vast hoopis rippsild, mis üle mässava mägijõe ehitatud oli.
Õhtusöök, enam ei olnud ka head puskarit.
Liustikuni käisime 6km, viimased kaks sellest mööda kivirusu. Tõus 550m.
 |
| Jäämurd |
Kõige rohkem jäi meelde vast hoopis rippsild, mis üle mässava mägijõe ehitatud oli.
 |
| Kivi |
Õhtusöök, enam ei olnud ka head puskarit.
Sõda. R, 08.08
Hommik algas äreva teatega – Osseetias oli sõjaks läinud, venelased pommitasid Gorit. Wtf? Kohe oli selge, et Osseetia piiril olev Kazbegi on äärmiselt ebatõenäoline. Esialgu liikus mõte veel selles suunas, et kohe kõrval on Tetnuldi, ligi 5000 lumine ja ilus tipp. Me ei osanud veel suuremat konflikti kahtlustada, Osseetias käis mingi madin pidevalt ning pommid Gorile võisid olla eksitus. Siis ma Gruusia teedevõrgu kaarti veel peast ei teadnud.
Esimene mõte oli siiski aklimati jätkamine, panime oma asjad bussi peale ja sõitsime piirivalvurite juurde. Kavandatud suunale (Gulba) meid ei lubatud, kuid kuna Miša tundis kohalikke olusid väga hästi, ei olnud erilist muret teise mäe valimisega.
See päev oli tõsiselt raske eelkõige selle pärast, et esimest korda oli täisvarustus seljas. Minul arvatavasti ligi 25 kilo - lennukile minnes kaalus mu kott 22kg+käsipagas, Mestiasse ei jäänud ilmselt üle 5kg, samas lisandus ühe päeva üks toidukord ja 50m köis, kokku samuti ca 5kg. Ka oli päike üsna valus ja mägi allikavaba. Kuskil esimese kilomeetri järel sai selgeks veel üks väga segav faktor. Seljakoti puusavööd ei olnud võimalik nii lühikeseks teha, et raskus täielikult puusadele jääks. Ferrino suurepärane idee teha 4(!!!) kohast reguleeritava pikkusega puusavöö tähendas nelja erinevat reguleerimiskohta, mis igaüks 5cm pikkust lisas. Lühikesel distantsil ei olnud see puudus kunagi silma torganud, sest rihm käis peaaegu nii lühikeseks nagu vaja. Mäkke minnes tundsin teravat vajadust veel 5 vähemsentimeetri järgi, sest selg ei olnud nõus eriti palju koormat kandma. Mõte töötab ikka paremini, kui miski akuutne probleem torkimas on, nii painingi järgmise puhkepausi ajal vöö pandla asemel karabiiniga kinni. Sealt edasi läks liikumine märksa lihtsamaks.
Vahepeal saime järgemööda Eestist sõnumeid. Kuulasin ka ise, kuidas kotis vahepeal telefon laulis, kuid mis ikka teha, kui parasjagu vaja hoopis mäge mööda edasi ronida. Hiljem sain isalt sõnumi, et tema meelest on asi väga tõsine ja peaksime sealt ära tulema. Tagantjärgi tuleb öelda, et tal oli õigus, aga mäe otsa minnes ei osanud seda kuidagi ette näha. Iga äreva teate pärast ei saa kõiki asju katki jätta, sest nii ei jõua ka kuhugi.
Ööbisime ca 2300 peal, sest lõplik laagripaik 3000 peal oli õhtuks veel väga kaugel. Probleem oli veega, käisime viiekesi seda tükk maad altpoolt veekottidega toomas. Makaroniroog ja rosinakissell maitsesid pärast rasket päeva ülihästi.
Mina magasin sügavalt, paljud teised kuulsid öösel lennukeid üle lendamas.
Algas olümpia.
Esimene mõte oli siiski aklimati jätkamine, panime oma asjad bussi peale ja sõitsime piirivalvurite juurde. Kavandatud suunale (Gulba) meid ei lubatud, kuid kuna Miša tundis kohalikke olusid väga hästi, ei olnud erilist muret teise mäe valimisega.
See päev oli tõsiselt raske eelkõige selle pärast, et esimest korda oli täisvarustus seljas. Minul arvatavasti ligi 25 kilo - lennukile minnes kaalus mu kott 22kg+käsipagas, Mestiasse ei jäänud ilmselt üle 5kg, samas lisandus ühe päeva üks toidukord ja 50m köis, kokku samuti ca 5kg. Ka oli päike üsna valus ja mägi allikavaba. Kuskil esimese kilomeetri järel sai selgeks veel üks väga segav faktor. Seljakoti puusavööd ei olnud võimalik nii lühikeseks teha, et raskus täielikult puusadele jääks. Ferrino suurepärane idee teha 4(!!!) kohast reguleeritava pikkusega puusavöö tähendas nelja erinevat reguleerimiskohta, mis igaüks 5cm pikkust lisas. Lühikesel distantsil ei olnud see puudus kunagi silma torganud, sest rihm käis peaaegu nii lühikeseks nagu vaja. Mäkke minnes tundsin teravat vajadust veel 5 vähemsentimeetri järgi, sest selg ei olnud nõus eriti palju koormat kandma. Mõte töötab ikka paremini, kui miski akuutne probleem torkimas on, nii painingi järgmise puhkepausi ajal vöö pandla asemel karabiiniga kinni. Sealt edasi läks liikumine märksa lihtsamaks.
Vahepeal saime järgemööda Eestist sõnumeid. Kuulasin ka ise, kuidas kotis vahepeal telefon laulis, kuid mis ikka teha, kui parasjagu vaja hoopis mäge mööda edasi ronida. Hiljem sain isalt sõnumi, et tema meelest on asi väga tõsine ja peaksime sealt ära tulema. Tagantjärgi tuleb öelda, et tal oli õigus, aga mäe otsa minnes ei osanud seda kuidagi ette näha. Iga äreva teate pärast ei saa kõiki asju katki jätta, sest nii ei jõua ka kuhugi.
Ööbisime ca 2300 peal, sest lõplik laagripaik 3000 peal oli õhtuks veel väga kaugel. Probleem oli veega, käisime viiekesi seda tükk maad altpoolt veekottidega toomas. Makaroniroog ja rosinakissell maitsesid pärast rasket päeva ülihästi.
Mina magasin sügavalt, paljud teised kuulsid öösel lennukeid üle lendamas.
Algas olümpia.
Tõus aklimatilaagrisse. L, 09.08
Hommikul läks trall edasi, ronisime mööda kohati väga järsku nõlva läbi rododendronite edasi. Päeva edenedes jõudsime mäeharjale, kust vaated olid väga head.
Minekul juhtus naljakas seik. Olin juba peaaegu laagris, kiiremad olid sinna juba oma asjad maha visanud ja harja peale roninud, et teiste tulekut näha. Nagin üleval Siimu, kes äkki väga kiiresti mäest alla hakkas jooksma. Siis märkasin päris suurt veerevat kivi, millele ta järgi sööstis ja imestasin tema tahtmist nõlva peal kivi kinni püüda - all ei olnud kedagi, keda see ohustanud oleks. Viimane hüpe kivi suunas oli juba päris meeleheitlik, ning siis jõudis mulle kohale tema hea motivatsiooni põhjus - tegemist ei olnud mitte kiviga, vaid Siimu suurepärase digipeegliga. Igatahes kätte ta selle sai, ehkki kiirused olid juba päris suured.
Alles lõuna paiku olime laagris 3030m kõrgusel. Ka seal polnud vett, kuid selle järgi tuli vähem kui 100m alla minna. Kogu lõuna kulus saatkonnaga suhtlemise peale, Valdo selgitas kus ja kes me oleme. Uudised olid kurjad – pommitati Gorit, Potit, Zugdidit. Visati nalja teemal seitse aastat Tiibetis/Svaneetias.
Pärast laagri sisseseadmist alustasime treeningutega. Osa grupist läks kaljudele lihtsalt ronima, teine pool Valdo juhtimisel seongus liikumist harjutama. Plaanisime hiljem vahetust, aga Valdo tegutses väga põhjalikult, naastes oma grupiga alles hilja õhtul. Me siis nii kaua ronisime. Kalju oli päris huvitav, ülimalt teravate nukkidega. Nii mõnigi sai käe veriseks.
Kaljuronimise ajal helistati mulle saatkonnast. Selgitasin, et olen Valdo grupis, Svaneetias. Kuigi saatkonna kõnedest Valdoga oli juba paar tundi möödas, teatati mulle, et nad päris täpselt ei tea, kus Svaneetia on. Võisin neile rõõmuga öelda, et oleme rahulikus kohas mägedes, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel, mõni km Vene piirist eemal.
 |
| Mina Ushba taustal |
Minekul juhtus naljakas seik. Olin juba peaaegu laagris, kiiremad olid sinna juba oma asjad maha visanud ja harja peale roninud, et teiste tulekut näha. Nagin üleval Siimu, kes äkki väga kiiresti mäest alla hakkas jooksma. Siis märkasin päris suurt veerevat kivi, millele ta järgi sööstis ja imestasin tema tahtmist nõlva peal kivi kinni püüda - all ei olnud kedagi, keda see ohustanud oleks. Viimane hüpe kivi suunas oli juba päris meeleheitlik, ning siis jõudis mulle kohale tema hea motivatsiooni põhjus - tegemist ei olnud mitte kiviga, vaid Siimu suurepärase digipeegliga. Igatahes kätte ta selle sai, ehkki kiirused olid juba päris suured.
Alles lõuna paiku olime laagris 3030m kõrgusel. Ka seal polnud vett, kuid selle järgi tuli vähem kui 100m alla minna. Kogu lõuna kulus saatkonnaga suhtlemise peale, Valdo selgitas kus ja kes me oleme. Uudised olid kurjad – pommitati Gorit, Potit, Zugdidit. Visati nalja teemal seitse aastat Tiibetis/Svaneetias.
Pärast laagri sisseseadmist alustasime treeningutega. Osa grupist läks kaljudele lihtsalt ronima, teine pool Valdo juhtimisel seongus liikumist harjutama. Plaanisime hiljem vahetust, aga Valdo tegutses väga põhjalikult, naastes oma grupiga alles hilja õhtul. Me siis nii kaua ronisime. Kalju oli päris huvitav, ülimalt teravate nukkidega. Nii mõnigi sai käe veriseks.
Kaljuronimise ajal helistati mulle saatkonnast. Selgitasin, et olen Valdo grupis, Svaneetias. Kuigi saatkonna kõnedest Valdoga oli juba paar tundi möödas, teatati mulle, et nad päris täpselt ei tea, kus Svaneetia on. Võisin neile rõõmuga öelda, et oleme rahulikus kohas mägedes, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel, mõni km Vene piirist eemal.
Seongutreeningud. P, 10.08
Sel päeval oleksime pidanud üles ronima, aga kuna eelnevalt ei jõudnud kõik seonguasju läbi teha, tegime veel ühe trennipäeva. Seda enam, et uudised olid endiselt pahad, pommitatud olevat Tbilisi lennujaama radareid. Lennukid ei käivat.
Saatkond helistas uuesti minule, sest mul olevat grupis ainus Gruusia number (imelik, Valdo oma oli neil vist ikka ka). Väidetavalt olevat Mestias veel üks eestlane, Katrin. Lubasime temaga ühendust võtta, kuid ei saadud vist kätte. Hiljem helistas Katrin hoopis minule, räägime inglise keeles (?!). Tema vist arvas, et mina olen grusiin, mina jälle, et ju tema siis on eesti keelt mitterääkiv väliseestlane (oli koos sakslastega). Saatsime veel mitmeid inglisekeelseid sõnumeid, enne kui taipame eesti keelele üle minna. Katrin alustas sel päeval koos oma kaaslastega üle Zagari kuru Türki minekut. Saatkond soovitas meil sama teha.
Isa tahtis teada meie täpseid koordinaate, et saaks Google Earthist vaadata, kus me oleme. Mõtlesin, et ei hakka Valdolt GPSi küsima, tal niigi paljude asjade pärast vaja muretseda.
Taavi sai sõnumi, et Türki jõudes peaksime piiripunktis otsima halli Ford Mondeot, milles istub Poola suursaadiku abi, kes tegeleb Gruusiast lahkuvate välismaalaste probleemidega. Einoh, paar halli Ford Mondeot kuluks meilegi ära, kui oma kottidega peaksime kunagi Türki jõudma.
Päeval tegime vastupidiste gruppidega eilset treeningut, oli päris huvitav. Õhtul läks ilm halvaks, kuid olid veel tipu tegemise plaanid.
Saatkond helistas uuesti minule, sest mul olevat grupis ainus Gruusia number (imelik, Valdo oma oli neil vist ikka ka). Väidetavalt olevat Mestias veel üks eestlane, Katrin. Lubasime temaga ühendust võtta, kuid ei saadud vist kätte. Hiljem helistas Katrin hoopis minule, räägime inglise keeles (?!). Tema vist arvas, et mina olen grusiin, mina jälle, et ju tema siis on eesti keelt mitterääkiv väliseestlane (oli koos sakslastega). Saatsime veel mitmeid inglisekeelseid sõnumeid, enne kui taipame eesti keelele üle minna. Katrin alustas sel päeval koos oma kaaslastega üle Zagari kuru Türki minekut. Saatkond soovitas meil sama teha.
Isa tahtis teada meie täpseid koordinaate, et saaks Google Earthist vaadata, kus me oleme. Mõtlesin, et ei hakka Valdolt GPSi küsima, tal niigi paljude asjade pärast vaja muretseda.
 |
Taavi sai sõnumi, et Türki jõudes peaksime piiripunktis otsima halli Ford Mondeot, milles istub Poola suursaadiku abi, kes tegeleb Gruusiast lahkuvate välismaalaste probleemidega. Einoh, paar halli Ford Mondeot kuluks meilegi ära, kui oma kottidega peaksime kunagi Türki jõudma.
Päeval tegime vastupidiste gruppidega eilset treeningut, oli päris huvitav. Õhtul läks ilm halvaks, kuid olid veel tipu tegemise plaanid.
Tagasi alla. E, 11.08
Hommikul tipuplaane enam ei olnud. Ilm oli küll hea, aga Valdo arvas, et tuleb ikkagi hakata tõsiselt riigist lahkumise peale mõtlema. Ausalt öeldes mulle see sobis, sest miskipärast hakkas vasakus silmas mingi põletik tekkima ja suurt mägedeisu enam ei olnud, osalt küll ka sõjauudiste pärast.
Kuulsime Batumi ja Tbilisi raudteejaamade pommitamisest. Katrin helistas, oli juba Türgis. Teed olid terved, probleeme polnud. Kartsime, et päeva jooksul võidakse Batumi kandis teed samuti katki teha. Saamata vist päris täpselt aru meie olukorrast ja asukohast, pakkus saatkond võimalust 24h pärast Jerevanist väljuvale lennule minna.
Terve pärastlõuna ronisime mäest alla. Vahelduseks käisime ilusate koskede juures. Selgus, et need ei jäänudki tee peale, tuli jälle üles ronida. Krm, kotid poleks pidanud koske vaatamas käima. Miša leidis ühe puhkepausi ajal, et Mestias läheb vaja nii õpetajaid, hambaarsti, silmaarsti kui medõde. Majandusanalüütik minus ütles, et mul oleks õigem sealt ikkagi kuidagi ära saada.
Jõuame õhtul tagasi just õigeks ajaks, et saaksin esimese asjana oma telefoni laadima panna. Napilt jõudsin, akut oli veel mõni protsent.
Vaatasime õhtul Šaakašvili kõnet. Ootamatult tegi Kuldar tähelepaneku, et kõik ruumisviibijad on eestlased, kes jutust sõnagi aru ei saa. Ometi kuulasime vaikides, silmad krõllis!
Miša uuris, kas keegi malet oskab mängida. Pahaaimamatult olen kohe nõus, mängisin Miša onupoja Giorgiga kaks mängu. Kaotan mõlemad võiduseisust, sest õlu on tähelepanu hajutanud ja lasen end trikkidega alt tõmmata. Krt.
Õhtuks tõi Jaanas poest veini, jõime seda ka, siis tuli Miša oma värske puskariga.
Kuulsime Batumi ja Tbilisi raudteejaamade pommitamisest. Katrin helistas, oli juba Türgis. Teed olid terved, probleeme polnud. Kartsime, et päeva jooksul võidakse Batumi kandis teed samuti katki teha. Saamata vist päris täpselt aru meie olukorrast ja asukohast, pakkus saatkond võimalust 24h pärast Jerevanist väljuvale lennule minna.
 |
| Mestia laagris nähtuna |
Terve pärastlõuna ronisime mäest alla. Vahelduseks käisime ilusate koskede juures. Selgus, et need ei jäänudki tee peale, tuli jälle üles ronida. Krm, kotid poleks pidanud koske vaatamas käima. Miša leidis ühe puhkepausi ajal, et Mestias läheb vaja nii õpetajaid, hambaarsti, silmaarsti kui medõde. Majandusanalüütik minus ütles, et mul oleks õigem sealt ikkagi kuidagi ära saada.
Jõuame õhtul tagasi just õigeks ajaks, et saaksin esimese asjana oma telefoni laadima panna. Napilt jõudsin, akut oli veel mõni protsent.
Vaatasime õhtul Šaakašvili kõnet. Ootamatult tegi Kuldar tähelepaneku, et kõik ruumisviibijad on eestlased, kes jutust sõnagi aru ei saa. Ometi kuulasime vaikides, silmad krõllis!
Miša uuris, kas keegi malet oskab mängida. Pahaaimamatult olen kohe nõus, mängisin Miša onupoja Giorgiga kaks mängu. Kaotan mõlemad võiduseisust, sest õlu on tähelepanu hajutanud ja lasen end trikkidega alt tõmmata. Krt.
Õhtuks tõi Jaanas poest veini, jõime seda ka, siis tuli Miša oma värske puskariga.
Sõdurid. T, 12.08
Hommikul oli esimest korda eelmisest õhtust natuke paha. Silmapõletik on tõesti tekkinud, viskasin läätsed minema ja elasin prillidega edasi. Kuldar, hea inimene, andis mulle kaasasolevaid silmatilku, mis päästsid olukorra.
Taavi, Alar ja Siim tulid erutatult küla pealt tagasi, olid gruusia sõdurite otsa sattunud. Osad olnud autodega, üks rühm ka jalgsi. Nagu hiljem lugesin, löödi sel päeval grusiinid Kodori kurust välja. Et ka Zugdidis käis sõda, siis oli nende ainuke taandumistee läbi Mestia ja üle Zagari. Õnneks ei järgnenud vene sõdureid. Svaneetia tornid kuskil tupikus mägede vahel neid ilmselt ei huvitanud. Päeva jooksul lendas ka mõni helikopter üle, esimene neist oli päris ehmatav, kuna tuli väga madalalt ja lähedalt. Mängisin parasjagu Giorgiga veel kolm partiid, ilma õlleta oli seis parem: 2,5:0,5 mulle. Ka üks Miša vendadest, kooliõpetaja, mängis ühe mängu, seegi jäi viiki.
Saabus teade, et Medvedev käskis päeval kell 1300 lahingutegevus lõpetada. Kirikukellad hakkasid kogu külas selle peale lööma. Jalutasime muuseumisse, lootuses, et nüüd ehk hakkab olukord selginema. Jaanas oli hommikul jõudnud muuseumis ära käia, kuid nüüdseks oli see juba kinni, eksponaadid keldritesse peidetud.
Õhtul veel Giorgiga 3 mängu, 2:1 minule. Õhtusöögilauas tabab meid sünge uudis, et Osseetias rüüstavad vene kasakad. Kuigi sõjavägi seisab, ei keela kasakaid miski. Too õhtu oli ilmselt meie reisi madalpunkt, sest ei olnud selge, kas venelased ja nende sabas tulijad ei võiks Kodorist Mestiasse jõuda. Oli ängistav tunne viibida riigis, mida ründas jõu poolest palju tugevam vaenlane.
Taavi, Alar ja Siim tulid erutatult küla pealt tagasi, olid gruusia sõdurite otsa sattunud. Osad olnud autodega, üks rühm ka jalgsi. Nagu hiljem lugesin, löödi sel päeval grusiinid Kodori kurust välja. Et ka Zugdidis käis sõda, siis oli nende ainuke taandumistee läbi Mestia ja üle Zagari. Õnneks ei järgnenud vene sõdureid. Svaneetia tornid kuskil tupikus mägede vahel neid ilmselt ei huvitanud. Päeva jooksul lendas ka mõni helikopter üle, esimene neist oli päris ehmatav, kuna tuli väga madalalt ja lähedalt. Mängisin parasjagu Giorgiga veel kolm partiid, ilma õlleta oli seis parem: 2,5:0,5 mulle. Ka üks Miša vendadest, kooliõpetaja, mängis ühe mängu, seegi jäi viiki.
Saabus teade, et Medvedev käskis päeval kell 1300 lahingutegevus lõpetada. Kirikukellad hakkasid kogu külas selle peale lööma. Jalutasime muuseumisse, lootuses, et nüüd ehk hakkab olukord selginema. Jaanas oli hommikul jõudnud muuseumis ära käia, kuid nüüdseks oli see juba kinni, eksponaadid keldritesse peidetud.
Õhtul veel Giorgiga 3 mängu, 2:1 minule. Õhtusöögilauas tabab meid sünge uudis, et Osseetias rüüstavad vene kasakad. Kuigi sõjavägi seisab, ei keela kasakaid miski. Too õhtu oli ilmselt meie reisi madalpunkt, sest ei olnud selge, kas venelased ja nende sabas tulijad ei võiks Kodorist Mestiasse jõuda. Oli ängistav tunne viibida riigis, mida ründas jõu poolest palju tugevam vaenlane.
Kirik. K, 13.08
Hommikul ütles Miša noorim vend, et tema isa tahab ka minuga mõned mängud mängida. Vana keetis muudkui oma puskarit, ega tal suurt midagi teha ei olnud kui aeg-ajalt tuld kohendada. Istusime siis aias kirsipuu all, puskar muidugi ka kõrval, ja mängisime 3 mängu. Esimese võitsin, teised kaks jäid juba viiki. Õnneks võttis Tannar puskarimale mängimise üle ja mängis kohe pikalt.
Kuulsime rõõmustavaid uudiseid: grusiinid võitsid maadluses ja judos kullad.
Õhtul mängisin Giorgiga 5 partiid. Võitsin esimesed kaks, siis läks pimedaks ja kolisime tema juurde (elas kõrvalmajas). Mängisime seal veel kolm mängu, need ta kõik võitis. Giorgi nooremad õed ja vend möllasid samal ajal mööda majapidamist ringi, võib öelda, et oli väike koduseinte toetus. Need olid ka minu viimased mängud, Giorgiga jäi seis +6-6=1, Miša vennaga =1, Miša isaga +1=2. Kokku seitseteist ajakontrollita mängu kolme päeva jooksul. Ilmselt ei olnud minu male tase enam see, mis vanasti, kuid svaanid mängisid päris hästi.
Päris hilja käisime Miša kodu kõrval asuvas kirikus. Üle müüri oli võimalik redeliga otse minna, aga valisime viisakama, tänavat pidi mineku. Tüdrukud pidid kindlasti räti pähe ja seeliku selga panema, muidu ei olnud sobilik. Kirikus laulsid kuus tüdrukut uskumatult valju häälega. Akustika oli hea, ja sealkandis on valjuhäälne laul lihtsalt au sees. Panime kirikus küünlaid ka, ilmselt peaasjalikult lootustega koju tagasi pääseda.
Kuulsime rõõmustavaid uudiseid: grusiinid võitsid maadluses ja judos kullad.
Õhtul mängisin Giorgiga 5 partiid. Võitsin esimesed kaks, siis läks pimedaks ja kolisime tema juurde (elas kõrvalmajas). Mängisime seal veel kolm mängu, need ta kõik võitis. Giorgi nooremad õed ja vend möllasid samal ajal mööda majapidamist ringi, võib öelda, et oli väike koduseinte toetus. Need olid ka minu viimased mängud, Giorgiga jäi seis +6-6=1, Miša vennaga =1, Miša isaga +1=2. Kokku seitseteist ajakontrollita mängu kolme päeva jooksul. Ilmselt ei olnud minu male tase enam see, mis vanasti, kuid svaanid mängisid päris hästi.
Päris hilja käisime Miša kodu kõrval asuvas kirikus. Üle müüri oli võimalik redeliga otse minna, aga valisime viisakama, tänavat pidi mineku. Tüdrukud pidid kindlasti räti pähe ja seeliku selga panema, muidu ei olnud sobilik. Kirikus laulsid kuus tüdrukut uskumatult valju häälega. Akustika oli hea, ja sealkandis on valjuhäälne laul lihtsalt au sees. Panime kirikus küünlaid ka, ilmselt peaasjalikult lootustega koju tagasi pääseda.
Matkamas. N,14.08
Kuna igavus tahtis ära tappa ja malest oli ka juba kõrini, siis Reeda eestvedamisel tegime osa seltskonnaga väikesi matku. Teistele tehti mingit svaanide kultuuriprogrammi, mille keskne teema oli konjak, nagu pärast kuuldus.
Matkamine oli alguses päris harjumatu ja väsitav. Eriti kuna vihma sadas. Vihma lõppemine ja tee äärest maasikate söömine aitas siiski meeleolu tõusule kaasa. Käisime Zuguldi nõlval ja tegime Ušbast pilte. Õhtupoole tegime veel ühe matka teises suunas.
Pärast matkamist ei jäänud sporti vähemaks, käisime koolimaja kõrval asuval platsil võrku mängimas. (Peletasime lapsed natukeseks ajaks eemale). Miša üks vendadest oli seal kehalise kasvatuse õpetaja. Ütles, et külas on kolm kooli, tema omas (keskkool) circa 300 last. Koolis toimus remont. Nägi välja umbes selline, nagu minu kool, kui ma kolmandas klassis käisin. Tüdrukud olid meie siinviibimise alguses kuulnud, et koolitöö pidavat peale hakkama siis, kui remont valmis saab.Võrkpall oli täitsa lõbus, Mariti servid lammutasid vastaste mängu mõnusalt.
Kuldar kuulis politseilt infot, et Lentehhis, teisel pool Zagari kuru, ei ole vene kontrollpunkti. Ei tea miks, kuid varem ei tulnud mõte politseilt infot küsida meile pähe.
Matkamine oli alguses päris harjumatu ja väsitav. Eriti kuna vihma sadas. Vihma lõppemine ja tee äärest maasikate söömine aitas siiski meeleolu tõusule kaasa. Käisime Zuguldi nõlval ja tegime Ušbast pilte. Õhtupoole tegime veel ühe matka teises suunas.
 |
| Usba varjus |
Pärast matkamist ei jäänud sporti vähemaks, käisime koolimaja kõrval asuval platsil võrku mängimas. (Peletasime lapsed natukeseks ajaks eemale). Miša üks vendadest oli seal kehalise kasvatuse õpetaja. Ütles, et külas on kolm kooli, tema omas (keskkool) circa 300 last. Koolis toimus remont. Nägi välja umbes selline, nagu minu kool, kui ma kolmandas klassis käisin. Tüdrukud olid meie siinviibimise alguses kuulnud, et koolitöö pidavat peale hakkama siis, kui remont valmis saab.Võrkpall oli täitsa lõbus, Mariti servid lammutasid vastaste mängu mõnusalt.
Kuldar kuulis politseilt infot, et Lentehhis, teisel pool Zagari kuru, ei ole vene kontrollpunkti. Ei tea miks, kuid varem ei tulnud mõte politseilt infot küsida meile pähe.
Tornironimine. R, 15.08
Miša oli juba esimesel Mestia-päeval öelnud, et läheme kunagi torni ronima. Nüüd oli see päev käes. Kooli võimlas pidavat olema lausa ronimissein (!) kuid sinna me ei saanud, võimla võtit ei leitud. Läksime siis torni, mis oli märksa huvitavam kui mingi ronimissein. Köisi sai kahjuks küll ainult ühe panna, ja rada oli 25m kõrge, ehk et enamus aega läks passimise peale, kuid huvitav oli küll.
Mina jõudsin kaks korda poolde torni, siis ei jaksanud kätega enam suurt midagi teha. Võibolla oli see sellest, et Eestis on üldiselt ronimiskohad 12m kõrgused. Mitmed vaprad jõudsid aga seinast üles. Miša noorim vend lükkas pedaali põhja ja läks 75 sekundiga üles. Ütles, et pole vormis, rekord on 42 sekundit.
Pakkisime asju, oli lootust saada üle Zagari kuru. Olime juba nii mitu korda pakkinud, et erilist usku ei olnud. Panin lõpuks praktiliselt kõik kraami kotti, ehkki õhus oli võimalus, et kurult tuleb jalgsi alla minna.
 |
Mina jõudsin kaks korda poolde torni, siis ei jaksanud kätega enam suurt midagi teha. Võibolla oli see sellest, et Eestis on üldiselt ronimiskohad 12m kõrgused. Mitmed vaprad jõudsid aga seinast üles. Miša noorim vend lükkas pedaali põhja ja läks 75 sekundiga üles. Ütles, et pole vormis, rekord on 42 sekundit.
Pakkisime asju, oli lootust saada üle Zagari kuru. Olime juba nii mitu korda pakkinud, et erilist usku ei olnud. Panin lõpuks praktiliselt kõik kraami kotti, ehkki õhus oli võimalus, et kurult tuleb jalgsi alla minna.
Zagari kuru. L,16.08
Uskumatu, kuid läkski sõiduks. Sõiduvahenditeks kaks UAZ bussi, kumbki renditud 1k GEL ehk >7kEEK eest. Meiega oli kaasas ka USA kodanik, kes samuti Mestiasse lõksu oli jäänud ja tahtis Batumisse saada.
Tee on paha, ei saanud hästi aru, kuidas sõjaväe raskeveokid sealt läbi sai. Ühes kohas oli üle tee voolanud mudavoog, hiljem oli sealt tee jälle läbi aetud, muda oli mõlemal pool kõrval üle poole meetri teepinnast kõrgem.
Mingi hetk sõitis meis mööda gruusia piirivalve kolonn. Tegime peatusi ja pilti ning pärastlõunaks olimegi Lentehhis, kus jätsime Mišaga selleks korraks hüvasti.
Saatkonna tellitud bussijuht ootas seal koos sõprade ja toiduga juba vastas. Edasisel teelõigul saatsid meid kohati ka Gruusia politseiautod, kes ei jätnud kasutamata võimalust vilkureid kasutada. Õhtul paaritunnine peatus Kutaisis, politseist tuli uurida edasisi olukordi ja saatkonnaga oli vaja suhelda. Osa rahvast tahtis vetsus käia ja sattus seejuures katsikutele veini jooma.
Ameeriklase panime Kutaisis maha, sest meie esialgne plaan oli olnud kuidagi Tbilisi poole saada. Selgus, et kõige lühem turvaline tee Kutaisist Tbilisisse saamiseks läheb läbi Batumi.. tere talv. Batumi vastu ei olnud siiski midagi. Batumi on lahe koht ja katsikutel veini joomine oli seltskonda ka sedavõrd rõõmsamaks muutunud, et sõitsime sinna hea meelega.
Ometi näitas sõda seal veelkord oma palet. Ronisime pärast poepeatust bussi, kui Jaanas ütles, et oma lapse matmine on jube asi. Uurisin, milles asi, selgus, et poe ees oli olnud üks mees, kes just kuulis oma poja hukkumisest sõjas. Augustikuises Gruusias võis ühes kohas pidada pidu lapse sünni puhul, teisal nutta tema kaotamise pärast. Kurb.
Vastu ööd jõudsime Batumisse, kus meid majutati veel mitte päris valmis hotelli, mille omanik oli suur eestlaste sõber. Lubatakse kerget õhtusööki, selleks on sardell igaühele, natuke salatit ja 0,5l viin nelja peale. Õige mitu toosti ja siis ujuma. Siim arvas, et temal oleks mõistlikum mitte ujuda ja läks hoopis linna peale pilti tegema. Aga meri oli soe ja soolane, linn ja rand olid tühjad (turistid kõik ära läinud muidugi) ja taevas säras osaliselt varjutatud kuu.
Tee on paha, ei saanud hästi aru, kuidas sõjaväe raskeveokid sealt läbi sai. Ühes kohas oli üle tee voolanud mudavoog, hiljem oli sealt tee jälle läbi aetud, muda oli mõlemal pool kõrval üle poole meetri teepinnast kõrgem.
Mingi hetk sõitis meis mööda gruusia piirivalve kolonn. Tegime peatusi ja pilti ning pärastlõunaks olimegi Lentehhis, kus jätsime Mišaga selleks korraks hüvasti.
 |
| Ees ootab vaba maailm? |
Saatkonna tellitud bussijuht ootas seal koos sõprade ja toiduga juba vastas. Edasisel teelõigul saatsid meid kohati ka Gruusia politseiautod, kes ei jätnud kasutamata võimalust vilkureid kasutada. Õhtul paaritunnine peatus Kutaisis, politseist tuli uurida edasisi olukordi ja saatkonnaga oli vaja suhelda. Osa rahvast tahtis vetsus käia ja sattus seejuures katsikutele veini jooma.
Ameeriklase panime Kutaisis maha, sest meie esialgne plaan oli olnud kuidagi Tbilisi poole saada. Selgus, et kõige lühem turvaline tee Kutaisist Tbilisisse saamiseks läheb läbi Batumi.. tere talv. Batumi vastu ei olnud siiski midagi. Batumi on lahe koht ja katsikutel veini joomine oli seltskonda ka sedavõrd rõõmsamaks muutunud, et sõitsime sinna hea meelega.
Ometi näitas sõda seal veelkord oma palet. Ronisime pärast poepeatust bussi, kui Jaanas ütles, et oma lapse matmine on jube asi. Uurisin, milles asi, selgus, et poe ees oli olnud üks mees, kes just kuulis oma poja hukkumisest sõjas. Augustikuises Gruusias võis ühes kohas pidada pidu lapse sünni puhul, teisal nutta tema kaotamise pärast. Kurb.
Vastu ööd jõudsime Batumisse, kus meid majutati veel mitte päris valmis hotelli, mille omanik oli suur eestlaste sõber. Lubatakse kerget õhtusööki, selleks on sardell igaühele, natuke salatit ja 0,5l viin nelja peale. Õige mitu toosti ja siis ujuma. Siim arvas, et temal oleks mõistlikum mitte ujuda ja läks hoopis linna peale pilti tegema. Aga meri oli soe ja soolane, linn ja rand olid tühjad (turistid kõik ära läinud muidugi) ja taevas säras osaliselt varjutatud kuu.
Head teed! P, 17.08
Hommikul ärkasime vara. Kuuest juba liikusime. Kuna raha oli otsas, mõtlesin seda BoG automaadist oma vahva Krediidipanga kaardiga juurde lüpsta. Paraku osutus keelevalik “English” automaadile arusaamatuks ja tuhm masin jooksis kokku. Õigemini andis veateate mingi JPG faili puudumisest ja näitas tavalist WinNT pilti. Oleks automaadil hiir olnud, siis oleksin ma saanud errorteate ära tappa. Paraku ei olnud sisendseadmete disainimisel selliseid olukordi ette nähtud, seega jäi minu kaart Batumisse. Oleks pidanud pilti tegema sellest ekraanist, aga ei tulnud pähe.
Tegelikult oli Batumist Tbilisi minek natuke vastumeelne. Kohe kõrval oli turvaline Türgi, ka Batumis ei olnud midagi viga (sinna oli visatud sõja jooksul ainult üks pomm). Korraks oli tunne, et võiks reedest lennukit Batumis rannas oodata. Tbilisi tee oli pikk, tolmune ja auklik, ning mis seal edasi teha, polnud ka teada.
Nihkusime mööda piiri äärt vaikselt Tbilisi poole. Midagi muud huvitavat ei mäleta, kui seda, et järsku tulid seda külateed pidi vastu Türgi rekkad. Teise taseme tee ikkagi. Huvitav, kas nad muidu ka sealtkaudu sõidavad (Armeeniasse on see otsetee)?
Õhtupoole blokeeris meil korraks üks lehmakari päris suurelt teed. Kuna juba päev läbi sõidetud, vahtisime lihtsalt tuima näoga pudulojuseid, kellega koos olime sunnitud samas taktis sõitma. Ega me kiirelt ei liikunud ka ilma lisatakistusteta. 100km Tbilissist, kui oli võimalus oma lennikipiletid 150EURi eest ümber vahetada, oli see parasjagu riskantne panus, sest aega lennukile jõudmiseks oli ainult 8h. Jaanas sai oma nõusoleku piletite vahetamiseks öelda eriti ebasobival hetkel, kui olime tupikusse jõudnud ja pidime natuke aega tagurpidi liikuma. Üldiselt oli muu liiklus natuke kiirem kui meie ca 20km/h.
Jõudsime siiski lennukile. Lennujaamas ootasid meid suursaadik Toomas Lukk ja meie transpordiga tegelenud Martin Karner. Et telefonitsi oli ümber tõstetud vaid neli piletit, pidi kassaneiu ülejäänuid käsitsi toksima, mis tal eriti kähku ei käinud. Nii jäid Siim, Tannar ja Valdo ootama järgmist lennukit kahe päeva pärast. Kuuldavasti oli neil lõbus.
Lennukis pidin oma gruusia telefoninumbril nö juhtme seinast tõmbama. Riias maandudes selgus, miks mulle PIN koodi ütlemine ära oli unustatud - kaart oli koodiga kaitsmata.
Tegelikult oli Batumist Tbilisi minek natuke vastumeelne. Kohe kõrval oli turvaline Türgi, ka Batumis ei olnud midagi viga (sinna oli visatud sõja jooksul ainult üks pomm). Korraks oli tunne, et võiks reedest lennukit Batumis rannas oodata. Tbilisi tee oli pikk, tolmune ja auklik, ning mis seal edasi teha, polnud ka teada.
Nihkusime mööda piiri äärt vaikselt Tbilisi poole. Midagi muud huvitavat ei mäleta, kui seda, et järsku tulid seda külateed pidi vastu Türgi rekkad. Teise taseme tee ikkagi. Huvitav, kas nad muidu ka sealtkaudu sõidavad (Armeeniasse on see otsetee)?
Õhtupoole blokeeris meil korraks üks lehmakari päris suurelt teed. Kuna juba päev läbi sõidetud, vahtisime lihtsalt tuima näoga pudulojuseid, kellega koos olime sunnitud samas taktis sõitma. Ega me kiirelt ei liikunud ka ilma lisatakistusteta. 100km Tbilissist, kui oli võimalus oma lennikipiletid 150EURi eest ümber vahetada, oli see parasjagu riskantne panus, sest aega lennukile jõudmiseks oli ainult 8h. Jaanas sai oma nõusoleku piletite vahetamiseks öelda eriti ebasobival hetkel, kui olime tupikusse jõudnud ja pidime natuke aega tagurpidi liikuma. Üldiselt oli muu liiklus natuke kiirem kui meie ca 20km/h.
Jõudsime siiski lennukile. Lennujaamas ootasid meid suursaadik Toomas Lukk ja meie transpordiga tegelenud Martin Karner. Et telefonitsi oli ümber tõstetud vaid neli piletit, pidi kassaneiu ülejäänuid käsitsi toksima, mis tal eriti kähku ei käinud. Nii jäid Siim, Tannar ja Valdo ootama järgmist lennukit kahe päeva pärast. Kuuldavasti oli neil lõbus.
Lennukis pidin oma gruusia telefoninumbril nö juhtme seinast tõmbama. Riias maandudes selgus, miks mulle PIN koodi ütlemine ära oli unustatud - kaart oli koodiga kaitsmata.
Lõpetuseks
Gruusia reis oli omapärane. Loodetavasti õnnestub sellist omapära edaspidi siiski vältida. Minu jaoks oli ikkagi tegemist lihtsalt seiklusliku reisiga, mõnekümne kilomeetri kaugusel käivate lahingute mõju piirdus vaid ebamugavuse ja poolelijäänud puhkusega. Siinkohal ka tänusõnad Eesti Gruusia saatkonna inimestele, kes aitasid meil sõjapiirkonnast välja saada.
Grusiinid, svaanid ja teised mägirahvad peavad sealse muutunud olukorraga jällegi kohanema ja edasi elama. Meie saame neid aidata ka sellega, et käime Gruusias ikkagi edasi. Seal on mida vaadata ja inimesed on head.
Grusiinid, svaanid ja teised mägirahvad peavad sealse muutunud olukorraga jällegi kohanema ja edasi elama. Meie saame neid aidata ka sellega, et käime Gruusias ikkagi edasi. Seal on mida vaadata ja inimesed on head.
Tellimine:
Postitused (Atom)
