Esimese Mestia-päeva hommikul sadas vihma. Suurelt ja laialt. Pidime hommikul vara tõusma, nüüd põõnasime mõnuga. Sõime, lebotasime veel. Alustasime oma esimest jalutuskäiku alles pärastlõunal, kui vihm lõppes. Matkasaapad ja –püksid on natuke kohatud, sest kõrgemale minemise asemel külastasime hoopis matuseid. Miša ütles, et itkelaulusid laulavad mehed, mis mõnevõrra ebatavalisena meidki köitis. Hiljem lugesin, et Koomaklubi mõni nädal varasem reis Ušgulis käis ka matustelt läbi. Kuigi meie jaoks oli peielauda kutsumine veidi võõrastav, oli see svaanide jaoks normaalne. Mees, kelle ema maeti, tuli meid lausa tänama. Oldi ehk koguni uhked, et õnnestus sellised kauged külalised matustele saada.
Jalutasime tagasi ja käisime Mihhail Hergiani majamuuseumis. Ilusad pildid ja alpinismivarustus möödunud sajandi keskpaigast. Tuli tõdeda, et vanasti oli kõik raskem. Nii kaalult kui kasutuse mõttes.
Tagasi koju jõudes kohtusime Reeda ja Jaanasega. Ühel neist oli reis üsna uskumatu: Tbilisi lennujaamast ilma passita Tallinna, passiga läbi Kiievi Tbilisi lennujaama tagasi, ning seejärel marsadega Mestiasse – vähem kui 24h pärast meid.
Õhtusöök toodi veel suurem kui eelmisel päeval, kuid seekord suutsime seda juba osavamalt hävitada. Õhtu lõpuks tõi Miša kavala näoga välja kolm pudelit, milles olid puskar, hea puskar ja kõige parem puskar. Proovisime kõige paremat puskarit, aga see oli viga, sest pärast esimese pitsi võtmist ei saanud kuidagi keelduda järgmisest ja järgmisest ja ..
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar