Järgmise päeva hommikul olime jälle varakult üleval. Enesetunne oli küll paranenud, aga mul oli vaja võtta veel üks immodiumitablett, pidades silmas mitmetunnilist reisi. Ovik viis meid Kapanisse ja soovitas marsa asemel takso võtta. Kuigi takso oli kallim, läks sinna vähem inimesi ning start oli hulga varem. Sergei eeldas, et Ovik tahab meilt mõlemalt autoritaarse varakaptalistina 10k kasseerida (ühe öö eest tühjas toas), aga ülla-ülla, ütles, et makske palju tahate. Ma siis andsin 10k mõlema eest kokku.
Fast forward, pärastlõunaks olime Jerevanis. Otsisime jälle üles oma armeenia sõbrad ja tegime väikese õhtu väljas. Linnas toimus mingi suurem (mõni tuhat inimest) opositsiooni meeleavaldus (väiksemas koosseisus istuvad nad pidevalt ühel platsil), aga ööelu käis kõrval tavalise hooga.
Täiesti juhuslikult kohtasime tänaval Artakki. Vaikselt kripeldas sees, et olime talt enne reisi natuke abi palunud ja nüüd äkki ei näegi teda. Pealegi oli vaja kingitus üle anda. Kuna tüdrukutel oli plaan hommikul varakult Sevani äärde minna, siis kadusid nad ka viimase marsaga – ehk siis kui õhtu veel alles noor oli. Andsime neile Sergei hangitud Kalevi šokolaadi, mida oli julgelt paar kilo. Artaki ja tema abikaasaga istusime hotelli lähedal kohvikus kuni kella kaheni. Sergei põikas hotellist läbi ja tõi Artakile temagi kingituse, salli ja mütsi hübriidi. Naljahammas nagu ta on, sobis kingitus Artakile hästi. (Talvel on Jerevanis lumi maas ja külm!)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar