Hommikul oli esimest korda eelmisest õhtust natuke paha. Silmapõletik on tõesti tekkinud, viskasin läätsed minema ja elasin prillidega edasi. Kuldar, hea inimene, andis mulle kaasasolevaid silmatilku, mis päästsid olukorra.
Taavi, Alar ja Siim tulid erutatult küla pealt tagasi, olid gruusia sõdurite otsa sattunud. Osad olnud autodega, üks rühm ka jalgsi. Nagu hiljem lugesin, löödi sel päeval grusiinid Kodori kurust välja. Et ka Zugdidis käis sõda, siis oli nende ainuke taandumistee läbi Mestia ja üle Zagari. Õnneks ei järgnenud vene sõdureid. Svaneetia tornid kuskil tupikus mägede vahel neid ilmselt ei huvitanud. Päeva jooksul lendas ka mõni helikopter üle, esimene neist oli päris ehmatav, kuna tuli väga madalalt ja lähedalt. Mängisin parasjagu Giorgiga veel kolm partiid, ilma õlleta oli seis parem: 2,5:0,5 mulle. Ka üks Miša vendadest, kooliõpetaja, mängis ühe mängu, seegi jäi viiki.
Saabus teade, et Medvedev käskis päeval kell 1300 lahingutegevus lõpetada. Kirikukellad hakkasid kogu külas selle peale lööma. Jalutasime muuseumisse, lootuses, et nüüd ehk hakkab olukord selginema. Jaanas oli hommikul jõudnud muuseumis ära käia, kuid nüüdseks oli see juba kinni, eksponaadid keldritesse peidetud.
Õhtul veel Giorgiga 3 mängu, 2:1 minule. Õhtusöögilauas tabab meid sünge uudis, et Osseetias rüüstavad vene kasakad. Kuigi sõjavägi seisab, ei keela kasakaid miski. Too õhtu oli ilmselt meie reisi madalpunkt, sest ei olnud selge, kas venelased ja nende sabas tulijad ei võiks Kodorist Mestiasse jõuda. Oli ängistav tunne viibida riigis, mida ründas jõu poolest palju tugevam vaenlane.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar